Kohtume kommentaariumis!

Eesti Päevaleht tegi oma netiväljaande kommentaariumis muudatuse. Nimelt tekitas juurde teise kommentaariumi, et tekitada arukat arutelu. "See on samm pikast teekonnast, mille eesmärk on muuta kommentaarium sisukamaks, läbipaistvamaks ja selliseks, kus sõna sekka ütelda on prestiižikas." (Urmo Soonvald "Kohtume kommentaariumis!"). Muutub põhiliselt see, et 1 kommentaariumis saavad kirjutada vaid registreerunud kasutajad ja ajakirjanikud käivad ja üritavad vestlusi arendada.

Kas asi on vaid liigses pessimismis, et ma selle toimimisse uskuda ei suuda? Kas kommentaari kõrvale nime asetamine peaks tõesti lõpetama selle lõputu ja arutu möla, mis absoluutselt igal pool internetiavarustes hõljub, kus vaid kommenteerida saab?

Me peaks olema juba õppinud, et inimene ei karda oma nimesid lollustele ja jämedustele alla kirjutada, sest lihtsalt ei tajuta enda tegudel mitte mingisuguseid tagajärgi.
Kas Facebook näiteks on jämedustest vaba? Ei ole, hoolimata sellest, et kõigel on kirjutaja nimi ja ka pilt kõrval.
Noored neiud räägivad oma  töökohti ja kliente taga ja mida kõike veel. (Väike artikkel sellest) Seda võidakse ju küll teha privaatsussätete all, aga ikkagi on see vaid imelihtsate vahenditega kõigile näha. Nimelt piisab vaid ühest inimesest oma n-ö sõbralistis, kes tahab selle avalikuks teha.
Ei ole ka ebatavalised juhtumid, kus Facebook'is ülemuste tagarääkimine on olnud töö kaotamise hinnaga.

http://guardianlv.com/wp-content/uploads/2013/06/How-NOT-to-use-your-Facebook-Page.jpg

Me oleme niivõrd harjunud, et internet on igal pool ja et Facebook teeb pool suhtlust meie eest ära. Aga miks me unustame, et iga ülesriputatud peopilt ning iga öeldud sõna jääb internetti alles ja me peame oma tegude eest vastutama?