Tuesday, 17 December 2013

Tsauki-tsau, Komm ja ÜK!

See õppeaine ongi läbi saanud. Pean tunnistama, et uskumatult kurb on.
Ei mäletagi, et oleks mõne aine läbisaamise pärast kurb olnud, tavaliselt toob see endaga kaasa ikka kergendusohkeid.

Kuid tegu oli õppeainega, mis teistest väga erines, seda just korraldusliku poole pealt.
pilt siit
Kõik on juba täiesti harjunud sellega, et loengusaalides on read täidetud vaid lahtilöödud sülearvutitega ning vahel harva välguvad sellest tehnikast üle ka eksinud silmapaarid, kellele millegipärast meenub, et: "Oih, ma olen ju loengus. Millest jutt käib?"


Karuema (jah, veider, aga samas ka armas viis, kuidas õppejõudu kutsuda)  käskis meil kõik tehnika kinni panna ja endast eemale visata. Ta tuletas meile meelde pliiatsi ja paberi otstarbe ja õpetas jälle tegema vaid ühte asja korraga. Tunnistan, et esimesel korral oli see puhas piin, sest igal hetkel kummitavad ju miljonid tegemata ülesanded, mida võiks teha (ja kindlasti peab seda kõike tegema ju praegu-praegu-praegu) ja tundsin end kui võõrutusravil. Nüüd aga ei kiirusta ma ka teistes loengutes arvutit avama. Vahelduseks on hea tehagi ühte asja korraga ja muu lihtsalt unustada.


Samuti oli veider murda välja juba harjumuspärasest kooliseltskonnast. Nimelt õpin juba 3. aastat psühholoogiat ja kõik on juba psühholoogiaained. Seega on loengusaalis ümbritsemas alati samad inimesed. Kommunikatsioonis aga olid kohal õpilased erinevatest instituutidest ning erinevatelt kursustelt, mis oli kindlasti hea vaheldus.


Mainimata ei saa jätta blogimist. Hoolimata sellest, et oli väga raske igal nädalal leida aega materjalide läbitöötamiseks, lehtede lugemiseks ning neist kahe asjaliku postituse kokkukeevitamiseks, oli see siiski väga nauditav viis õpitu kinnistamiseks. Pidev õpe on ikka kasulikum kui ühekordne materjali neelamine enne eksamit, et see siis peagi unustada.
Väga suur positiivne aspekt blogipostituste juures on ka visuaali kasutamine. Iga postitust kirjutades meenus mulle ka mingisugune pilt, mida olin kunagi nänud, ning mis sobis edastava mõttega.
See tegi lihtsamaks nii mõtte edastuse kui loodetavasti ka mõistmise. Need korrad aga, kui mingit pilti ei meenunud, oli huvitav avastada taas uusi.




Seega oli tehnika meile selle õppeaine raames nii keelatud, kui ka kohustuslik. Mis oma vastuolulisuses pani mõistma, et:
1) ei ole vaja kogu aeg olla nutimaailma külge aheldatud
2) tehnikat on võimalik palju nutikamalt ära kasutada
3) kõige jaoks on oma aeg ja koht

Välja-ülesanded panid eelnevale lisaks enda ümber toimuvale rohkem tähelepanu pöörama (pildistamise ülesanne) ja näitasid, et kellegi jälitamine on tegelikult päris keeruline (ostukäitumise ülesanne).





Nüüd käin veidi rohkem avatud silmadega ringi, väldin kommunikatsioonivigu ning äratan üles ammuuinunud blogid!


 

Teiega oli tore ning kõigile asjaosalistele üks suur KARUkalli! :)

pilt siit


Wednesday, 11 December 2013

Privaatsuse rikkumine või kommunikatsioon?

Mõtleme veidi koos:

Mida peate enda privaatsusstsooniks?
Mis on see ala, kuhu Te ei luba kedagi? Umbkaudu 20cm oma kehast?
Mis on see ala, kuhu ei luba ühtegi võõrast? Umbkaudu meeter?

Mis on need asjad, millest te ei räägi kellelegi?
Mis on need asjad, mida te ei räägi võõrastele?



pilt siit
Kas me oleme aga kaotamas võimalust valida, kui palju ja kellele me jagame?
Kui koolid panevad üles videokaameraid, et jälgida laste igat sammu, kui töötajatel ei ole võimalik teha enam ühtegi liigutust, ilma et nende ülemuse silmad neid laenurgas rippuva tehnika abil ei puuriks, siis millisest privaatsusest me saame üldse rääkida? Aga nagu ütleb Danah Boyd oma blogis, siis selle teeb keeruliseks asjaolu, et seesugune jälgimine teenib tavaliselt ka positiivset eesmärki (blogi siin). Nii saab vähendada koolivägivalda, vigu tööl jne. Aga millal läheb see üle piiri?

Probleem on ka palju laiem, kui vaid videokaamerate kasutuse väär- ja liigkasutamine. Meil on veel GPS (telefonides, sülearvutites, autodes), meil on isikustatud validaatorid ning vähene arusaam sellest, millistesse piiridesse jääb informatsioon, mida oma arvutitesse tipime.
Kui meie taskutes on alati vidin, mis võimaldab meie asukoha kindlaks määrata, siis kuhu jääb meie privaatsus?
Kui sotsiaalmeediasse kirjutatud lause võib vaid tundide pärast olla juba maailmakuulus, ning seda hoolimata sellest, kellele või kuhu me selle kirjutasime, siis mis privaatsusest võime me rääkida?

Palju on viimasel ajal kõneaineks olnud, et alaealistel kaotati piirangud Facebook'is informatsiooni avaldamisel. Seesugused piirangud kõlavad nagu õiguste rikkumisena, aga mina küsiks, et kas keelamisest oli üldse mingit kasu? Kõik info on ju ikkagi internetist kättesaadav, keelatud infot tuleb lihtsalt veidi rohkem otsida, aga vastukaaluks on keelatud vili alati magusam.

pilt siit
Kas me teame üldse, kui palju meid igapäevaselt jälgitakse? Võimalusi on lõputult.

Oleme ju kuulnud skandaalist, mis tekkis USA's pärast seda, kui avastati, et Microsoft paigutas oma toodetesse seadmed, mis võimaldasid jälgida nende toodete tarbijaid!? (Kui ei, siis võike internetiotsing aitab alati hädast välja). See koos NSA (National Security Agency) skandaaliga lahvatas suure "Big Brother is Watching You" propagandalaine ja privaatsus ning jälgimine on kõrgendatud tähelepanu all.

Ka oma koduseinte vahel ei saa olla ilma jälgimata. Kas ei ole mitte õõvastav?
On meil vaja ikka kõigist kõike teada? Miks ei võiks inimeste eraelu jääda vaid neile avaldamiseks?

See aga ei ole ju vaid USA probleem, meie oma Tallinn on tiheda võrgustikuna kaetud kaamerasilmade vaatluspiirkondadega.


Kas meie veel võime vähemalt kodus end turvaliselt tunda? Kui kaua veel?







Kui lugeda üle kõik kaamerad, mis meid päeva jooksul jälgivad, siis kui palju neid oleks?
Kõlab nagu homse päeva ülesanne.



Kasutatud:
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/11/02/facebook-allows-public-posts.html
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/09/24/monitoring-youth.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Big_Brother_%28Nineteen_Eighty-Four%29
http://www.christianpost.com/news/big-brother-is-watching-you-102649/

Lihtne kommunikatsioon!?


Meie maailm on muutunud üdini spetsialiseerituks. Kõik on lammutatud aatomiteni ja veelgi väiksemaks, kõikidest esemetest saab teada musttuhandet asja ja et olla spetsialist, peab valima selle ühe eseme, mille kõikide aspektidega tutvuda. Siis saab tugevalt vastu rinda peksta ja karjuda, et oled näiteks maailma parim paekivitundja.
Keegi ei küsi, et kas sellest ka mingit kasu on. Kui oled parim, siis oled parim.
Võimatu on olla igal alal hea, kellelgi ei ole lihtsalt seda aega. See aga tekitab silmaklappidega käiva ühiskonna, mis ei mõista. Loob ühiskonna, mis arvab, et saab aru kõigest, aga tegelikult loob vaid enda tähendusi, mis muutuvad järjest spetsiifilisemaks ja kuidagi arvame me ise, et teised mõistavad meid poolelt sõnalt.


Kommunikatsiooni vaadeldakse tihti lihtsa ja lineaarsena. Keegi mõtestab info, sõnastab ja annab edasi, keegi võtab selle info vastu.
Oleks see vaid nii lihtne.





Me ei saa kuidagi unustada mürafaktoreid. Minu arvates ongi just see alumine kastike ülaltoodud graafiku juures just see kõige olulisem ning muutub aina tähtsamaks.
Erinevaid faktoreid lisandub aina enam ja õiget informatsiooni on väga raske sellest heinakuhjast välja kaevata. Me õpime aina uusi sõnu ja kasutame kõikjal metafoore, ilustusi ja viisakusväljendeid. See kõik on ju tore, aga kas me ei lähe sellega mõnikord mitte liiale?
Kui bioloog toob füüsikust sõbrale oma mõtete selgitamiseks näiteid karupoegadest, siis kas ei tee ta sellega endale ühtlasi ka karuteenet?


Selle kõigega ei väida ma, et mina kunagi ei leiaks ennast olukorrast, kus alustan juttu ühe ideega ja enne kui kuhugi jõuan, on ammu meelest läinud, millest rääkima hakkasin.
Seda on kirjeldatud ka ühe koomiku etteastes (vabandan, et ei leidnud parema kvaliteediga klippi, aga väärib sellegipoolest vaatamist, ainult 2 minutit pikk) : Vajuta siia!


pilt siit
Ma ei väida ka, et ei lähe kunagi oma kirjeldustega meeletult suureks ümmarguseks lumepalliks, lihtsalt seetõttu, et tundub nagu pikem seletus peaks olema täpsem.

Aga tihti leian end ka olukordadest, kus tuleb oma info teha võimalikult lihtsaks, et oleks mõistetav.
Näiteks, kui avastan end suhtlemas inimesega, kes ei räägi sama keelt, mis mina. Kuna töötan teenindajana, siis tuleb ette olukordi, kus pole klientidega võimalik samas keeles suhelda, vaid tuleb leiutada täiesti uus suhtlusviis, kasutades lihtsamaid sõnu erinevatest keeltest (väga tavapärane on inglise-eesti-vene segapuder) + meeletus koguses kehakeelt.
Või nagu juhtus minuga täna. Kuidas küsida klientidelt, et kas nad soovivad veel midagi, kui nad on kurdid? Kuidas suhelda väikeste lastega?

Kõik see paneb mõtlema, et miks me kõik nii keeruliseks ajame? Ja olgu siis, et teeme mõnikord oma elu raskemaks, aga kuidas siis saame mõnikord täiesti unustada, et võib ka lihtsamalt?



Kirss tordil: kas Sina saad aru, mis lausega on tegu?
pilt siit



Kasutatud kirjandus:
John Fiske. Introduction to Communication Studies (1996). London and New York: Routledge