Tuesday, 17 December 2013

Tsauki-tsau, Komm ja ÜK!

See õppeaine ongi läbi saanud. Pean tunnistama, et uskumatult kurb on.
Ei mäletagi, et oleks mõne aine läbisaamise pärast kurb olnud, tavaliselt toob see endaga kaasa ikka kergendusohkeid.

Kuid tegu oli õppeainega, mis teistest väga erines, seda just korraldusliku poole pealt.
pilt siit
Kõik on juba täiesti harjunud sellega, et loengusaalides on read täidetud vaid lahtilöödud sülearvutitega ning vahel harva välguvad sellest tehnikast üle ka eksinud silmapaarid, kellele millegipärast meenub, et: "Oih, ma olen ju loengus. Millest jutt käib?"


Karuema (jah, veider, aga samas ka armas viis, kuidas õppejõudu kutsuda)  käskis meil kõik tehnika kinni panna ja endast eemale visata. Ta tuletas meile meelde pliiatsi ja paberi otstarbe ja õpetas jälle tegema vaid ühte asja korraga. Tunnistan, et esimesel korral oli see puhas piin, sest igal hetkel kummitavad ju miljonid tegemata ülesanded, mida võiks teha (ja kindlasti peab seda kõike tegema ju praegu-praegu-praegu) ja tundsin end kui võõrutusravil. Nüüd aga ei kiirusta ma ka teistes loengutes arvutit avama. Vahelduseks on hea tehagi ühte asja korraga ja muu lihtsalt unustada.


Samuti oli veider murda välja juba harjumuspärasest kooliseltskonnast. Nimelt õpin juba 3. aastat psühholoogiat ja kõik on juba psühholoogiaained. Seega on loengusaalis ümbritsemas alati samad inimesed. Kommunikatsioonis aga olid kohal õpilased erinevatest instituutidest ning erinevatelt kursustelt, mis oli kindlasti hea vaheldus.


Mainimata ei saa jätta blogimist. Hoolimata sellest, et oli väga raske igal nädalal leida aega materjalide läbitöötamiseks, lehtede lugemiseks ning neist kahe asjaliku postituse kokkukeevitamiseks, oli see siiski väga nauditav viis õpitu kinnistamiseks. Pidev õpe on ikka kasulikum kui ühekordne materjali neelamine enne eksamit, et see siis peagi unustada.
Väga suur positiivne aspekt blogipostituste juures on ka visuaali kasutamine. Iga postitust kirjutades meenus mulle ka mingisugune pilt, mida olin kunagi nänud, ning mis sobis edastava mõttega.
See tegi lihtsamaks nii mõtte edastuse kui loodetavasti ka mõistmise. Need korrad aga, kui mingit pilti ei meenunud, oli huvitav avastada taas uusi.




Seega oli tehnika meile selle õppeaine raames nii keelatud, kui ka kohustuslik. Mis oma vastuolulisuses pani mõistma, et:
1) ei ole vaja kogu aeg olla nutimaailma külge aheldatud
2) tehnikat on võimalik palju nutikamalt ära kasutada
3) kõige jaoks on oma aeg ja koht

Välja-ülesanded panid eelnevale lisaks enda ümber toimuvale rohkem tähelepanu pöörama (pildistamise ülesanne) ja näitasid, et kellegi jälitamine on tegelikult päris keeruline (ostukäitumise ülesanne).





Nüüd käin veidi rohkem avatud silmadega ringi, väldin kommunikatsioonivigu ning äratan üles ammuuinunud blogid!


 

Teiega oli tore ning kõigile asjaosalistele üks suur KARUkalli! :)

pilt siit


No comments:

Post a Comment