Wednesday, 11 December 2013

Privaatsuse rikkumine või kommunikatsioon?

Mõtleme veidi koos:

Mida peate enda privaatsusstsooniks?
Mis on see ala, kuhu Te ei luba kedagi? Umbkaudu 20cm oma kehast?
Mis on see ala, kuhu ei luba ühtegi võõrast? Umbkaudu meeter?

Mis on need asjad, millest te ei räägi kellelegi?
Mis on need asjad, mida te ei räägi võõrastele?



pilt siit
Kas me oleme aga kaotamas võimalust valida, kui palju ja kellele me jagame?
Kui koolid panevad üles videokaameraid, et jälgida laste igat sammu, kui töötajatel ei ole võimalik teha enam ühtegi liigutust, ilma et nende ülemuse silmad neid laenurgas rippuva tehnika abil ei puuriks, siis millisest privaatsusest me saame üldse rääkida? Aga nagu ütleb Danah Boyd oma blogis, siis selle teeb keeruliseks asjaolu, et seesugune jälgimine teenib tavaliselt ka positiivset eesmärki (blogi siin). Nii saab vähendada koolivägivalda, vigu tööl jne. Aga millal läheb see üle piiri?

Probleem on ka palju laiem, kui vaid videokaamerate kasutuse väär- ja liigkasutamine. Meil on veel GPS (telefonides, sülearvutites, autodes), meil on isikustatud validaatorid ning vähene arusaam sellest, millistesse piiridesse jääb informatsioon, mida oma arvutitesse tipime.
Kui meie taskutes on alati vidin, mis võimaldab meie asukoha kindlaks määrata, siis kuhu jääb meie privaatsus?
Kui sotsiaalmeediasse kirjutatud lause võib vaid tundide pärast olla juba maailmakuulus, ning seda hoolimata sellest, kellele või kuhu me selle kirjutasime, siis mis privaatsusest võime me rääkida?

Palju on viimasel ajal kõneaineks olnud, et alaealistel kaotati piirangud Facebook'is informatsiooni avaldamisel. Seesugused piirangud kõlavad nagu õiguste rikkumisena, aga mina küsiks, et kas keelamisest oli üldse mingit kasu? Kõik info on ju ikkagi internetist kättesaadav, keelatud infot tuleb lihtsalt veidi rohkem otsida, aga vastukaaluks on keelatud vili alati magusam.

pilt siit
Kas me teame üldse, kui palju meid igapäevaselt jälgitakse? Võimalusi on lõputult.

Oleme ju kuulnud skandaalist, mis tekkis USA's pärast seda, kui avastati, et Microsoft paigutas oma toodetesse seadmed, mis võimaldasid jälgida nende toodete tarbijaid!? (Kui ei, siis võike internetiotsing aitab alati hädast välja). See koos NSA (National Security Agency) skandaaliga lahvatas suure "Big Brother is Watching You" propagandalaine ja privaatsus ning jälgimine on kõrgendatud tähelepanu all.

Ka oma koduseinte vahel ei saa olla ilma jälgimata. Kas ei ole mitte õõvastav?
On meil vaja ikka kõigist kõike teada? Miks ei võiks inimeste eraelu jääda vaid neile avaldamiseks?

See aga ei ole ju vaid USA probleem, meie oma Tallinn on tiheda võrgustikuna kaetud kaamerasilmade vaatluspiirkondadega.


Kas meie veel võime vähemalt kodus end turvaliselt tunda? Kui kaua veel?







Kui lugeda üle kõik kaamerad, mis meid päeva jooksul jälgivad, siis kui palju neid oleks?
Kõlab nagu homse päeva ülesanne.



Kasutatud:
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/11/02/facebook-allows-public-posts.html
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/09/24/monitoring-youth.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Big_Brother_%28Nineteen_Eighty-Four%29
http://www.christianpost.com/news/big-brother-is-watching-you-102649/

No comments:

Post a Comment