Wednesday 11 December 2013

Lihtne kommunikatsioon!?


Meie maailm on muutunud üdini spetsialiseerituks. Kõik on lammutatud aatomiteni ja veelgi väiksemaks, kõikidest esemetest saab teada musttuhandet asja ja et olla spetsialist, peab valima selle ühe eseme, mille kõikide aspektidega tutvuda. Siis saab tugevalt vastu rinda peksta ja karjuda, et oled näiteks maailma parim paekivitundja.
Keegi ei küsi, et kas sellest ka mingit kasu on. Kui oled parim, siis oled parim.
Võimatu on olla igal alal hea, kellelgi ei ole lihtsalt seda aega. See aga tekitab silmaklappidega käiva ühiskonna, mis ei mõista. Loob ühiskonna, mis arvab, et saab aru kõigest, aga tegelikult loob vaid enda tähendusi, mis muutuvad järjest spetsiifilisemaks ja kuidagi arvame me ise, et teised mõistavad meid poolelt sõnalt.


Kommunikatsiooni vaadeldakse tihti lihtsa ja lineaarsena. Keegi mõtestab info, sõnastab ja annab edasi, keegi võtab selle info vastu.
Oleks see vaid nii lihtne.





Me ei saa kuidagi unustada mürafaktoreid. Minu arvates ongi just see alumine kastike ülaltoodud graafiku juures just see kõige olulisem ning muutub aina tähtsamaks.
Erinevaid faktoreid lisandub aina enam ja õiget informatsiooni on väga raske sellest heinakuhjast välja kaevata. Me õpime aina uusi sõnu ja kasutame kõikjal metafoore, ilustusi ja viisakusväljendeid. See kõik on ju tore, aga kas me ei lähe sellega mõnikord mitte liiale?
Kui bioloog toob füüsikust sõbrale oma mõtete selgitamiseks näiteid karupoegadest, siis kas ei tee ta sellega endale ühtlasi ka karuteenet?


Selle kõigega ei väida ma, et mina kunagi ei leiaks ennast olukorrast, kus alustan juttu ühe ideega ja enne kui kuhugi jõuan, on ammu meelest läinud, millest rääkima hakkasin.
Seda on kirjeldatud ka ühe koomiku etteastes (vabandan, et ei leidnud parema kvaliteediga klippi, aga väärib sellegipoolest vaatamist, ainult 2 minutit pikk) : Vajuta siia!


pilt siit
Ma ei väida ka, et ei lähe kunagi oma kirjeldustega meeletult suureks ümmarguseks lumepalliks, lihtsalt seetõttu, et tundub nagu pikem seletus peaks olema täpsem.

Aga tihti leian end ka olukordadest, kus tuleb oma info teha võimalikult lihtsaks, et oleks mõistetav.
Näiteks, kui avastan end suhtlemas inimesega, kes ei räägi sama keelt, mis mina. Kuna töötan teenindajana, siis tuleb ette olukordi, kus pole klientidega võimalik samas keeles suhelda, vaid tuleb leiutada täiesti uus suhtlusviis, kasutades lihtsamaid sõnu erinevatest keeltest (väga tavapärane on inglise-eesti-vene segapuder) + meeletus koguses kehakeelt.
Või nagu juhtus minuga täna. Kuidas küsida klientidelt, et kas nad soovivad veel midagi, kui nad on kurdid? Kuidas suhelda väikeste lastega?

Kõik see paneb mõtlema, et miks me kõik nii keeruliseks ajame? Ja olgu siis, et teeme mõnikord oma elu raskemaks, aga kuidas siis saame mõnikord täiesti unustada, et võib ka lihtsamalt?



Kirss tordil: kas Sina saad aru, mis lausega on tegu?
pilt siit



Kasutatud kirjandus:
John Fiske. Introduction to Communication Studies (1996). London and New York: Routledge 

No comments:

Post a Comment