Tuesday, 17 December 2013

Tsauki-tsau, Komm ja ÜK!

See õppeaine ongi läbi saanud. Pean tunnistama, et uskumatult kurb on.
Ei mäletagi, et oleks mõne aine läbisaamise pärast kurb olnud, tavaliselt toob see endaga kaasa ikka kergendusohkeid.

Kuid tegu oli õppeainega, mis teistest väga erines, seda just korraldusliku poole pealt.
pilt siit
Kõik on juba täiesti harjunud sellega, et loengusaalides on read täidetud vaid lahtilöödud sülearvutitega ning vahel harva välguvad sellest tehnikast üle ka eksinud silmapaarid, kellele millegipärast meenub, et: "Oih, ma olen ju loengus. Millest jutt käib?"


Karuema (jah, veider, aga samas ka armas viis, kuidas õppejõudu kutsuda)  käskis meil kõik tehnika kinni panna ja endast eemale visata. Ta tuletas meile meelde pliiatsi ja paberi otstarbe ja õpetas jälle tegema vaid ühte asja korraga. Tunnistan, et esimesel korral oli see puhas piin, sest igal hetkel kummitavad ju miljonid tegemata ülesanded, mida võiks teha (ja kindlasti peab seda kõike tegema ju praegu-praegu-praegu) ja tundsin end kui võõrutusravil. Nüüd aga ei kiirusta ma ka teistes loengutes arvutit avama. Vahelduseks on hea tehagi ühte asja korraga ja muu lihtsalt unustada.


Samuti oli veider murda välja juba harjumuspärasest kooliseltskonnast. Nimelt õpin juba 3. aastat psühholoogiat ja kõik on juba psühholoogiaained. Seega on loengusaalis ümbritsemas alati samad inimesed. Kommunikatsioonis aga olid kohal õpilased erinevatest instituutidest ning erinevatelt kursustelt, mis oli kindlasti hea vaheldus.


Mainimata ei saa jätta blogimist. Hoolimata sellest, et oli väga raske igal nädalal leida aega materjalide läbitöötamiseks, lehtede lugemiseks ning neist kahe asjaliku postituse kokkukeevitamiseks, oli see siiski väga nauditav viis õpitu kinnistamiseks. Pidev õpe on ikka kasulikum kui ühekordne materjali neelamine enne eksamit, et see siis peagi unustada.
Väga suur positiivne aspekt blogipostituste juures on ka visuaali kasutamine. Iga postitust kirjutades meenus mulle ka mingisugune pilt, mida olin kunagi nänud, ning mis sobis edastava mõttega.
See tegi lihtsamaks nii mõtte edastuse kui loodetavasti ka mõistmise. Need korrad aga, kui mingit pilti ei meenunud, oli huvitav avastada taas uusi.




Seega oli tehnika meile selle õppeaine raames nii keelatud, kui ka kohustuslik. Mis oma vastuolulisuses pani mõistma, et:
1) ei ole vaja kogu aeg olla nutimaailma külge aheldatud
2) tehnikat on võimalik palju nutikamalt ära kasutada
3) kõige jaoks on oma aeg ja koht

Välja-ülesanded panid eelnevale lisaks enda ümber toimuvale rohkem tähelepanu pöörama (pildistamise ülesanne) ja näitasid, et kellegi jälitamine on tegelikult päris keeruline (ostukäitumise ülesanne).





Nüüd käin veidi rohkem avatud silmadega ringi, väldin kommunikatsioonivigu ning äratan üles ammuuinunud blogid!


 

Teiega oli tore ning kõigile asjaosalistele üks suur KARUkalli! :)

pilt siit


Wednesday, 11 December 2013

Privaatsuse rikkumine või kommunikatsioon?

Mõtleme veidi koos:

Mida peate enda privaatsusstsooniks?
Mis on see ala, kuhu Te ei luba kedagi? Umbkaudu 20cm oma kehast?
Mis on see ala, kuhu ei luba ühtegi võõrast? Umbkaudu meeter?

Mis on need asjad, millest te ei räägi kellelegi?
Mis on need asjad, mida te ei räägi võõrastele?



pilt siit
Kas me oleme aga kaotamas võimalust valida, kui palju ja kellele me jagame?
Kui koolid panevad üles videokaameraid, et jälgida laste igat sammu, kui töötajatel ei ole võimalik teha enam ühtegi liigutust, ilma et nende ülemuse silmad neid laenurgas rippuva tehnika abil ei puuriks, siis millisest privaatsusest me saame üldse rääkida? Aga nagu ütleb Danah Boyd oma blogis, siis selle teeb keeruliseks asjaolu, et seesugune jälgimine teenib tavaliselt ka positiivset eesmärki (blogi siin). Nii saab vähendada koolivägivalda, vigu tööl jne. Aga millal läheb see üle piiri?

Probleem on ka palju laiem, kui vaid videokaamerate kasutuse väär- ja liigkasutamine. Meil on veel GPS (telefonides, sülearvutites, autodes), meil on isikustatud validaatorid ning vähene arusaam sellest, millistesse piiridesse jääb informatsioon, mida oma arvutitesse tipime.
Kui meie taskutes on alati vidin, mis võimaldab meie asukoha kindlaks määrata, siis kuhu jääb meie privaatsus?
Kui sotsiaalmeediasse kirjutatud lause võib vaid tundide pärast olla juba maailmakuulus, ning seda hoolimata sellest, kellele või kuhu me selle kirjutasime, siis mis privaatsusest võime me rääkida?

Palju on viimasel ajal kõneaineks olnud, et alaealistel kaotati piirangud Facebook'is informatsiooni avaldamisel. Seesugused piirangud kõlavad nagu õiguste rikkumisena, aga mina küsiks, et kas keelamisest oli üldse mingit kasu? Kõik info on ju ikkagi internetist kättesaadav, keelatud infot tuleb lihtsalt veidi rohkem otsida, aga vastukaaluks on keelatud vili alati magusam.

pilt siit
Kas me teame üldse, kui palju meid igapäevaselt jälgitakse? Võimalusi on lõputult.

Oleme ju kuulnud skandaalist, mis tekkis USA's pärast seda, kui avastati, et Microsoft paigutas oma toodetesse seadmed, mis võimaldasid jälgida nende toodete tarbijaid!? (Kui ei, siis võike internetiotsing aitab alati hädast välja). See koos NSA (National Security Agency) skandaaliga lahvatas suure "Big Brother is Watching You" propagandalaine ja privaatsus ning jälgimine on kõrgendatud tähelepanu all.

Ka oma koduseinte vahel ei saa olla ilma jälgimata. Kas ei ole mitte õõvastav?
On meil vaja ikka kõigist kõike teada? Miks ei võiks inimeste eraelu jääda vaid neile avaldamiseks?

See aga ei ole ju vaid USA probleem, meie oma Tallinn on tiheda võrgustikuna kaetud kaamerasilmade vaatluspiirkondadega.


Kas meie veel võime vähemalt kodus end turvaliselt tunda? Kui kaua veel?







Kui lugeda üle kõik kaamerad, mis meid päeva jooksul jälgivad, siis kui palju neid oleks?
Kõlab nagu homse päeva ülesanne.



Kasutatud:
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/11/02/facebook-allows-public-posts.html
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/09/24/monitoring-youth.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Big_Brother_%28Nineteen_Eighty-Four%29
http://www.christianpost.com/news/big-brother-is-watching-you-102649/

Lihtne kommunikatsioon!?


Meie maailm on muutunud üdini spetsialiseerituks. Kõik on lammutatud aatomiteni ja veelgi väiksemaks, kõikidest esemetest saab teada musttuhandet asja ja et olla spetsialist, peab valima selle ühe eseme, mille kõikide aspektidega tutvuda. Siis saab tugevalt vastu rinda peksta ja karjuda, et oled näiteks maailma parim paekivitundja.
Keegi ei küsi, et kas sellest ka mingit kasu on. Kui oled parim, siis oled parim.
Võimatu on olla igal alal hea, kellelgi ei ole lihtsalt seda aega. See aga tekitab silmaklappidega käiva ühiskonna, mis ei mõista. Loob ühiskonna, mis arvab, et saab aru kõigest, aga tegelikult loob vaid enda tähendusi, mis muutuvad järjest spetsiifilisemaks ja kuidagi arvame me ise, et teised mõistavad meid poolelt sõnalt.


Kommunikatsiooni vaadeldakse tihti lihtsa ja lineaarsena. Keegi mõtestab info, sõnastab ja annab edasi, keegi võtab selle info vastu.
Oleks see vaid nii lihtne.





Me ei saa kuidagi unustada mürafaktoreid. Minu arvates ongi just see alumine kastike ülaltoodud graafiku juures just see kõige olulisem ning muutub aina tähtsamaks.
Erinevaid faktoreid lisandub aina enam ja õiget informatsiooni on väga raske sellest heinakuhjast välja kaevata. Me õpime aina uusi sõnu ja kasutame kõikjal metafoore, ilustusi ja viisakusväljendeid. See kõik on ju tore, aga kas me ei lähe sellega mõnikord mitte liiale?
Kui bioloog toob füüsikust sõbrale oma mõtete selgitamiseks näiteid karupoegadest, siis kas ei tee ta sellega endale ühtlasi ka karuteenet?


Selle kõigega ei väida ma, et mina kunagi ei leiaks ennast olukorrast, kus alustan juttu ühe ideega ja enne kui kuhugi jõuan, on ammu meelest läinud, millest rääkima hakkasin.
Seda on kirjeldatud ka ühe koomiku etteastes (vabandan, et ei leidnud parema kvaliteediga klippi, aga väärib sellegipoolest vaatamist, ainult 2 minutit pikk) : Vajuta siia!


pilt siit
Ma ei väida ka, et ei lähe kunagi oma kirjeldustega meeletult suureks ümmarguseks lumepalliks, lihtsalt seetõttu, et tundub nagu pikem seletus peaks olema täpsem.

Aga tihti leian end ka olukordadest, kus tuleb oma info teha võimalikult lihtsaks, et oleks mõistetav.
Näiteks, kui avastan end suhtlemas inimesega, kes ei räägi sama keelt, mis mina. Kuna töötan teenindajana, siis tuleb ette olukordi, kus pole klientidega võimalik samas keeles suhelda, vaid tuleb leiutada täiesti uus suhtlusviis, kasutades lihtsamaid sõnu erinevatest keeltest (väga tavapärane on inglise-eesti-vene segapuder) + meeletus koguses kehakeelt.
Või nagu juhtus minuga täna. Kuidas küsida klientidelt, et kas nad soovivad veel midagi, kui nad on kurdid? Kuidas suhelda väikeste lastega?

Kõik see paneb mõtlema, et miks me kõik nii keeruliseks ajame? Ja olgu siis, et teeme mõnikord oma elu raskemaks, aga kuidas siis saame mõnikord täiesti unustada, et võib ka lihtsamalt?



Kirss tordil: kas Sina saad aru, mis lausega on tegu?
pilt siit



Kasutatud kirjandus:
John Fiske. Introduction to Communication Studies (1996). London and New York: Routledge 

Friday, 29 November 2013

Mida mannekeenid meile rääkida tahavad?

Vaateaknad on nagu poodide visiitkaardid; kui muidugi visiitkaarte veel nii hoolega vaadataks. Seega valisimegi oma grupiga kommunikatsiooni välitöö sihtmärgiks just need.


Mida siis poodide esindusneiud ja -härrad meile rääkida üritavad?


Siin shoppavad ainult kuningannad? Kas seetõttu, et kaup on hea, või et keegi teine ei saa seda endale lubada?


 Kuidas tagant hea välja näha või hoopis poolsalajane tagumikunäit klientidele?






Inglitemaatika, õrnad toonid, ilu.
Kas ka mannekeenide üksteisest ärapööratud poos on osa sellest õrnusest?
Kui nad oleks inimesed, siis ütleksin, et neil oli just korralik tüli.


---



Kui eelnevate puhul oli hoolimata väikestest mitmetitõlgendamise võimalustest näha selget kutset, siis mida peaks arvama sellisest vaateaknast:



Lugu ühest ostust



Ostsin täna uued kõrvaklapid ja olen ausaltöeldes päris kuri (vabandan pildi kvaliteedi ja arusaadavuse pärast).

Kas tarbimiskultuuri teeb ikka nii halvaks see, et me nii palju osta tahame? Või on probleem pigem selles, mida me peame ostma, et soovitut saada?


Ma tahtsin ainult kõrvaklappe, mis on põhimõtteliselt meeter juhet. Olin sunnitud ostma aga suure hunniku paberit ja plastmassi, sest see juhe oli vaja ju kolmekordselt ära pakkida. Ja miks? Kas tegi see toote väljanägemise ilusamaks? Minu arvates mitte, pigem just halvemaks. Kas täitis mingisugust funktsiooni? Ei, ainult tooteinfol on selles suures hunnikus funktsioon, aga selle oleks saanud trükkida ka väga väiksele paberitükile. Miks meil üldse peab tooteinfo olema detailideni täpselt väljatoodud, kui enamjaolt seda ei loetagi?

Tekib veel ka mõte, et kui palju maksaksid need kõrvaklapid siis, kui need oleksid pakkimata? Sest kõik ju maksab. See plastik maksab, selle töötlemine maksab, kogu see paber maksab, seal peal on nii palju tinti, mis on teatavasti üks kallimaid vedelikke maailmas. Mina aga ostan seda, et kohe ära visata.
Viskan selle siis prügikasti, sealt rändab pahn prügimäele, kus see ei idane ega mädane. Ressursid on raisatud ja kasu?

Jälitusmeeskond

pilt siit
Käisime õppeaine raames siis inimesi jälitamas.
Vabandan, et ülevaade väheke viibis, aga siin ta lõpuks on.

Eelmisel nädalal astusime sõbrannadega Kristiine keskuse uksest sisse ja asusime ohvreid* valima.
Sättisime end parklapoolse ukse juurde ning asusime ootama.

Probleem number 1:
  • Tänapäeva peremudelid on kohe kindlasti palju keerulisemad, kui ema-isa-laps. 
Meil aga oli vaja just mõlema vanema ja vähemalt 1 lapsega perekonda leida, kusjuures laps pidi olema piisavalt suur, et tal oleks võimalik tahtlikult vanemate otsuseid mõjutada.

Seega ootasime ja jälgisime ja ootasime. Väga raske oli seesugust perekonda leida. Lõpuks haakisime end sappa väikese lapsega vanematele. Laps oli küll piisavalt pisike, et mitte verbaalselt väljendada, mis soovib/arvab, aga näpuga näidata ja ohooo öelda suutis juba küll.

Ülesandeks oli uurida ostukäitumist.

Probleem number 2:
  • Perekond ei mõelnudki midagi osta, vaid vaatas niisama pinnapealselt ringi ega keskendunud eriti millelegi. 
Mingisuguseid eelistusi seega eriti ei paistnud, kuna kiigati pooltesse poodidesse vaid pinnapealselt sisse ja kui isegi poodi astuti, oldi minutiga taas väljas ja liiguti edasi. Erilisi eelistusi välja ei paistnud. Isa küll kiikas pikemalt elektroonikapoodides just Apple'i toodete poole, aga sedagi mitte eriti pikalt ning oste ei sooritatud.

Probleem nr 3:

  • Perekond kadus äkitselt.
Olime juba pikalt neil sabas käinud ning andsime veidi enam ruumi, et mitte oma tegevust paljastada. Arvasime, et pere läks nurga taga olevasse riidepoodi, aga nemad eelistasid vist hoopis liftiga alumisele korrusele tagasi sõita.


Meie olime seega pereta, aga uus perekond ei lasknud end õnneks kaua oodata. New Yorkerist väljus nüüd juba kahe lapsega perekond, mis suundus Prisma poole. 


Ema-isa, umbkaudu 12-ne (?) poeg ja kärus istuv pisipoju kärus -- meie uued ohvrid!


Prismasse astuti kiire sammuga. Sisenemiseks valiti tööstuskaupade poolne sissepääs, kuid sealt millelegi tähelepanu ei pööratud. Astuti kindlalt teisele poole poodi. Tundub, et tahtsid lihtsalt ülevaadet, kas midagi jääb silma.
Esmalt mindi pirukaleti juurde, kust väikemehele pirukaid osteti. Viineripirukas suus ja poeg rahul. Edasi hakati vaatama toidukaupu. Liikumisest kadus siht ja edasi liiguti tagasi-paremale-paremale-tagasi-edasi-tagasi-vasakule-vasakule stiilis. :D

Paistis, et tegu oli nende kodupoega, sest ema leidis õigepea sõbranna, kellega jutustada, isa tegi poegadega riiulite vahel tiire ja käitusid nagu tuletaksid meelde, mida võiks veel vaja minna.

Vanem poeg teadis juba oma soove, coca-cola ja krõpsud, talle neid ka ei keelatud, aga tundus, et krõpse ei olnud selliseid, mis soovis, seega jäid need üldse ostmata.

Kampaaniatooteid üldiselt ei vaadatud. Jäädi kindaks pigem tuttavatele maitse-eelistustele. Siiski maitsesid nii isa kui ema veini ja soetasid ilma pikemalt mõtlemata ka pudeli kampaaniatoodet.


Tekib küsimus, et kuidas eelistused tekkisid? Kas siiski olid need kunagi kampaaniatooted ja said tuttavaks ja armsaks? Ma usun küll. Kalleid marke ei hakata ju lihtsalt proovimiseks ostma, vaid ikka siis, kui ollakse kindlad, et need on meeldivad?

Perekonna ostmisharjumused sellest väikesest jälitamisest kahjuks selgelt ei paistnud. Hea ülevaate oleks saanud siis, kui perekond oleks ostnud näiteks kogu nädala varu, aga paistis et osteti pigem põhitoidule lisa.

Seega sai ostukorvi veini, coca-colat, juustu, jogurtit, beebitoitu ja muud väiksemat.

Leidsime ohvrid, kes sente ei lugenud, kollaseid sildikesi ei otsinud, näljased ei olnud ja paistsid üksteisega väga vahetus sõbralikus suhtlemises olevat. Seega oli neid tarbimiskultuuri analüüsimise seisukohalt veidike igav jälgida.


-------

Kogu missiooni tegi huvitavaks hoopis üks kõrvaline asjaolu. Nimelt avastasime, et prisma ukselt alates ei olnud me enam ainsad, kes eelmainitud perekonda jälgisid. Kolmeliikmeline noormeestegrupp haakis end samuti nende taha ning neid oli juba palju põnevam jälgida. Noormehed tundsid end silmnähtavalt ebamugavalt, jalutasid perel suhteliselt lähedal ja rääkisid omavahel närviliselt.

Ma loodan, et meie ei olnud nii läbinähtavad ja jälitamine on kunst.
pilt siit

* -  kasutan sõna ohver meelega, sest hoolimata sellest, et tegu oli süütu ülesandega, mis kedagi ei kahjustanud, on ülimalt ebameeldiv teiste privaatsust rikkuda (kuigi me oleme peaaegu täiesti kindel, et perel endal ei olnud aimugi).

Thursday, 28 November 2013

Consumero, ergo sum

pildi päritolu
Me oleme jubedad tarbijad. Me kõik tassime peost kottide viisi kraami koju, et siis peaaegu samasuured kotid peagi maja taha rohelisse kastikesse visata ja unustada. Ja miks ka mitte? Tulevad ju numbrid meie pangakontole, mille eest saame poes igasugust vahvat nänni ja oma ülejäägid saame lihtsalt teadmatusse ära saata ega pea nendega enam kunagi tegelema. Me ei näe seda, mida meie hoolimatus teeb, aga näeme seda, kui naaber on ostnud midagi, mis on meie omast on suurem, uhkem ja ilusam.

Meil on vaja näidata oma rikkust, et saada võimu, et saada... jumal teab, mida. Kui teab.

Abdur Raheem Green tõstatab taas küsimuse, mida me kõik tegelikult vahel küsime:  "Kas rikkus teeb õnnelikuks? (Does wealth=happiness?)" (vaata ühte head videot siit)

Ma ju tean, et rahas ei peitu õnn, aga miks siis on nii uskumatult hea meel, kui näiteks palka tõstetakse?  Sügaval sisimas on alati tunne, et kui oleks see numbrike veidikenegi suurem, siis oleksin palju-palju õnnelikum.

Selle kohta on tabavalt öeldud, et rahaga ei saa õnne osta, aga on palju mugavam nutta Mercedeses kui jalrattal.
Mis näitab, et rahaga on parem, aga me tähtsustame seda liialt üle. 

Green ütleb, et me tahame kõik elada Ameerika unelmas, aga et me nii elada saaks, oleks meil vaja 3 maakera. Aga meil on ainult 1. Meil ei ole piisavalt ressursse. Kuidas peaksime sellele probleemile lähenema? Elame ju maailmas, kus osad meist elavad suure küllusemäe otsas (ja sellega kaasnevalt ka prügimäe otsas) ja teised tühjuses ja puuduses. Küsimusele, kuidas maailm terveks ravida, mul vastust ei ole. Aga me kõik saame vaadata enda sisse ja olla ise veidike paremad, veidike hoolivamad. 

Üheks lahenduseks võiks näiteks olla nn Väikese Maja Liikumine (Small House Movement), mis propageerib lihtsamat elamist ja väiksemat ruumihõivet maailmas. Nende inimeste majad meenutavad väljastpoolt pigem treilerit, sest majad on tõepoolest pisikesed, ning enamjaolt ratastel. Aga kas see pole mitte mõnus viis elamiseks? Eriti noorte inimeste puhul, kes ei tea veel, kus sooviksid elada, aga ei taha ka tihti kolida. "Täna tahaksin nautida paksu metsa vaikust, homme hommikul juua kohvi vaadates mere tagant tõusvat päikest ning ülehomme elada suurlinna ääremail." Lihtsalt imeline vabadus ju? Ja väike maja ei tähenda veel, et mugavused peaksid puuduma. Üks noorpaar tegi näiteks postituse sellest, kuidas nad ise endale imelise pisimaja ehitasid, seda saad kiigata SIIT.

 

pildi päritolu

Me kasvatame oma lapsi, et nad mõtleks: work-work-money-money. Kas nad siis hoolivad sinust, kui sa oled vanaks jäänud? Ei, nad saadavad su vanadekodusse ja isegi ei helista, sest ainus, millele nad mõtlevad, on money-money ja meelelahutus. -Abdur Raheem Green 

 

 

 

Raha teeb rõõmsamaks, aga mitte õnnelikumaks. Hoolimine teeb õnnelikuks, kahjuks mõnikord ka väga õnnetuks, aga nii see peabki olema, sest elud otsivad alles oma tasakaalupunkti ning pendeldavad selle ümber. 

Ja põhiline, mis oma suures väsimuses tahan öelda, on:
"Kogu elamusi, mitte asju!"




Kasutatud allikad:

http://www.youtube.com/watch?v=_txWZN96ghE

http://en.wikipedia.org/wiki/Small_house_movement

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/consumero-ergo-sum-tarbin-jarelikult-olen-olemas.d?id=51004977
http://www.viralnova.com/tiny-house/
http://statusmind.com/images/2013/08/Witty-Facebook-Status-20701.jpg 
http://t2.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcSNhoLbVFJ4E1iNdSGv8m9lXUl8rQSxWexu9Lr4vNm7-iV5bliWfg

Thursday, 21 November 2013

Langi langetamine

pilt pärineb siit
Kas praeguse valitsuskorra sümboliks saab Sirp & Lang?
Oi, kuidas ei tahaks praegu olla selle härra nahas. Temast on saanud märter, aga raske on mõista, mis aadete pärast ta "surma" läks.

Langi skandaal on ju vaid üks suur ajend, jõud, mis vallandas pikka aega kogunenud poliit-sapi. Mina ütlen, et skandaal oli vältimatu, kuna ega vulkaan ei jää purskamata, kui magma juba rahutuks muutub.
Kui ei oleks Lang nüüd puusse pannud, oleks keegi teine homme ja siis oleks purustusjõud olnud veelgi suurem.

Kas Eesti suudab nüüd Langi eksimustest mööda vaadata ja näha tõeliseid probleeme poliitikas, mis selle kõige põhjustasid? Võib ainult oodata ja loota.

Hirmul on suured silmad ning Usain Bolti jalad

Viimasel loengul tuli teemaks muuseas ka hirm. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud. Mis siis on ikkagi see, mis meid tagasi hoiab?

Me ei julge, sest äkki teeme midagi valesti. Me ei julge, sest äkki keegi kritiseerib.Me ei julge ka enam siis, kui meid on kiidetud, sest äkki keerame selle kõik haledalt vussi ja siis ei arvata meist enam hästi.

Ma ise näiteks ei julgenud mingil perioodil põhikoolis õpetajalt midagi küsida. Olin üks targemaid lapsi klassis ja kuidas ma siis oleks saanud küsida midagi? Alati oli hirm, et äkki on mu küsimus rumal ja siis arvatakse, et ka mina olen rumal. Praegu mõtlen, et kuidas sai mul üldse selline hirm olla? Kui oleksin julgenud küsida, oleksin saanud veel targemaks ja oleks küsimisega ju pigem enda jalgealust kindlustanud!?
Seda ütleb loomulikult see teoreetik minus. Praktilistel puhkudel paistab toosama hirm ikka veel igalt poolt välja. Mis kõige kurvem, peaaegu terve Eesti ja isegi mitte ainult, kannatab täpselt sama probleemi all.

Tuuakse õigustuseks näiteks Nõukogudeaegset mahasurumist, aga kas selles on ikka asi? Minul tekkis küsimus, et miks me kardame, just kuulates aruteluõhtul ühte õppejõudu, kelle noorusaastad olid just NSVL ajal. Jah, tõesti, siis olid ajad juba vabamad, aga siiski.

Siis ei lasknud noored end nii kergelt määratleda, ei lasknud hirmul end takistada ja teiste arvamusel ei olnud seesugust halvavat jõudu.
Punkarid, hipid, akadeemikud sel ajal tegid, mille jaoks oli kirge ja kui ei olnud, ei teinudki. Kas tuli nende julgus sellest, et nad olid end juba generatsioonina maha kandnud ja võitlesid selle nimel, et midagi siiski paraneks? (Don't get me wrong: ma tean, et ka siis oli palju vaikseid leppijaid ja ka praegu on mässumeelseid kirglikke võitlejaid) Laulev revolutsioon, Balti kett, öölaulupidu, põrandaalused ühingud, salajased nõupidamised.
Ma ei tahaks olla tänamatu, aga olen veidi kurb, et olen sellest ilma jäänud. Praegusel noorusel ei ole seda kirge. Kas oleme ärahellitatud karupojad, kes saadavad talved alati uneledes mööda ega mõtlegi nendega võidelda?

Maailm ei ole kunagi Eesti noorte jaoks nii palju võimalusi pakkunud, meie ei ole kunagi nii palju kartnud!?

Kõigil on plaan: põhikool - keskkool - ülikool + töö - pere + töö - ainult töö - pension. Lihtne ja turvaline, rõõmutu plaan.

Kõik on selles iseenesestmõistetav ja plaanist kõrvalekaldumisel saame lihtsalt kannaga näkku? Või ehk ei saa, aga kardame niiväga?



pilt pärineb siit

Sa ei lähe gümnaasiumisse?
Sa ei lähe ülikooli? 
Sa oled 20 ja elad vanemate rahakotil? 
Sa oled 21 ja meheta?
Sa oled 25 ja lastetu? 

MIS SUL VIGA ON? LOLL OLED? MIS SINUST KÜLL SAAB? KUHU SA NIIMOODI JÕUAD?  





Keegi aga ei küsi enam, et kas ikka teed, mida armastad! Kahjuks on loomulikum õppida hambad ristis eriala, mida vihkad ja siis samamoodi töötada, kui tunnistada, et kirg asub hoopis kusagil mujal.

Kes ei oleks siis vaadanud imestades neid väheseid, kes läksid kutsekooli lihtsalt selle pärast, et teadsid, et seal on neid ootamas eriala, mida nad armastavad. Kutsekool on meie riigis ikka olnud see n-ö lollide harimise asutus, kuidas siis viielised nüüd kutsekooli minna saavad?


Ma arvan, et meid on lihtsalt turvalisustundega halvatud. Miks peaksime rabelema, kui kõik on tegelikult ju päris okei ka siis, kui me midagi ei tee ja kulgeme lükatud suunas?
Kui meile pakutakse võimalusi, mis panevad selle turvatunde proovile, jookseme Bolt'i-kiirusel kohe turvalisse karukoopasse tagasi. Seal saadame oma päevad rahulikult mõmisedes lihtsalt mööda, selle asemel, et möirata asjade nimel, mille järele süda igatseb.

Kas võõras vara on ka võõras mure?


Väikese vahepalana tahan veidi auru välja lasta.

Juttu tuleb siis ühest väikesest uudisest, mida juhtusin nägema. Tegu oli šokeeritud korteriomaniku püüdlustega leida üles üürnik, kes muutis tema korteri... Tahaks öelda sealaudaks, aga sead on päris puhtad loomad... Eriti võrreldes selle uudise kangelannaga....

Kõigepealt tutvu uudisega ja vaata ka kindlasti videot ja siis ootan endaga kaasa arutlema:
Video siis siin.


Mina olin täiesti šokeeritud, kui seda videoklippi vaatasin. Piisab juba piltidestki, et tunda viha ja vastikust.
Siiani loodan, et see oleks lavastatud, sest on liiga halb, et tõsi olla.

Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas saab:
1) niimoodi elada, eriti veel lastega
2) teiste inimeste varasse nii suhtuda

 Ma ei tahagi peatuda selle esimese poole peal, sest eks igaüks elab nii nagu oskab. Kui keegi tahab OMA kodus tapeedi maha kiskuda, WC-poti lahti võtta ja kööki visata või vanni mingit möksi täis ajada, siis palun. Ma julgeks küll kahelda tema vaimses tervises, aga siis oleks tal oma voli.

Minu loogika aga ütleb, et kui kelleltki midagi laenad, siis peab see omanikule tagasi minema samasugusena ja kui midagi juhtubki, tuleb see kompenseerida või kokkuleppele jõuda.


Kuidas saab nii, et laenad kelleltki midagi, rikud selle tundmatuseni ning siis kaod jäljetult!?



Eks see täiesti võõras tunne ei ole mullegi. Kunagi, aastaid ehk juba 7 tagasi, laenasin tuttavale 1 päevaks oma kõige kallimaid (nii rahalises kui ka igas muus mõttes) teksapükse, mille vend oli mulle ostnud. Sellises eas olid asjad veel eriti olulised.
Neiu otsustas, et talle meeldivad need püksid niiväga, et võtab need "kogemata" endaga linna kaasa, hoolimata lubadusest kohe tagasi saata, kannab neid 1-2 aastat ja saadab mulle siis räbaldununa tagasi. Ei vaja vist ütlemist, et mingist edasisest suhtlusest ei saanud juttugi olla.


Kui aga mina juba püksipaari pärast nii šokeeritud olin, siis mis veel korterist rääkida...

Tuleb sisse jälle see vastutuse temaatika. Kuidas peaks me suutma vastutada oma sõnade eest või selle eest, mis sotsiaalkanalitesse üles riputame, kui me ei suuda tajuda ka oma tegude tagajärgi?

1 asi on jätta kommunaalkulud maksmata, selleks võib olla rida põhjuseid, aga seesugusel laamendamisel ei ole minu silmis mingisugust õigustust. Küll Karma selle "daami" siiski kätte saab.








Wednesday, 20 November 2013

Ei saa me ilma Facebook'ita

 
http://igav.ee/wp-content/uploads/2013/11/pawelkuczynski1.jpg
Kuidas sai Facebookist elu?

Meil oli Rate ja Orkut, välismaal pigem Myspace, millel kõigil olid erinevad eelised ja puudused. Aga miks oleme need kõik unustanud ja veedame ööd ja päevad näoraamatus?

Suur hitt rate.ee kaotas oma väärtuse, kui kuulsaks sai Orkut, kuhu riputatud pildid ei pidanud enam moderaatori käe alt läbi käima ja tähtsamaks said sõbrad, mitte kunstlik sõbralisti suurendamine ja hinnete palumine. See oli värskendav tuuleiil, sest saime tunda võltsi turvalisust, et enam ei pea internetiavarustes valetama nii, et suu ja silmad suitsu täis.

Nüüd on meil Facebook.
Kas nüüd oleme sellega valinud ilma filtrita verbaalse ja audiovisuaalse kõhulahtisuse?

Näoraamatu looja ütles dokumentaalis "Mark Zuckerberg - Inside Facebook", et
lehekülg sai alguse tema ja ta sõprade vajadusest lehekülje järele, kus oleks kõik ja saaks kõike jagada.

Seal saab seda tõesti, aga kas kõigil on vaja ikka kõike teada?!

Kas ülemus peab teadma, et pidu läks jälle ülekäte? Kas õppejõud peab nägema, milline tudeng aluspesus välja näeb? Kas vanemad tahavad ikka lugeda oma lapsukeste armuseiklustest?

Ning kui isegi filtreerime informatsiooni, mida jagame, siis kas hoiame ohjes ka nende hulka? Väga tihti mitte. Noored neiud, kes üle päeva riputavad endast uue portreepildi üles, või noormehed, kes kirjutavad iga paari päeva tagant, kui palju nende Bemar seekord maanteel välja võttis, ei ole ehk enam kellelegi võõrad.






http://i93.photobucket.com/albums/l50/kdhart226/blog%20stuff/imaginary-friends.png
Facebook on nii kiiresti täitunud informatsiooniga, et seal ei ole enam võimalik eristada olulist. See on  meedias juba väga tavaline, aga mis veelgi hullem, iga postituse all on ka kirjas: "Sinu sõpradele Marile ja Matile meeldib see". See lisab juba grupisurve ja autoriteetse eeskuju elemente. Kogu selles virr-varris kaob kiiresti igasugunegi selge, ja mis veel kurvem, ka isemõtlemine.


Mis meid siis ikkagi Facebooki juurde tõmbab?
Minu jaoks ongi vastus lihtne. Kõik on seal.
See on lihtsalt imeline, et vaid mõne nupuvajutusega saan saata infot nii paljudele inimestele, firmadele, ühendustele ja kõik vastavad imeväikese aja jooksul. See teeb kõige korraldamise ülilihtsaks ja ka odavaks. Ei ole vaja enam miljonit telefonikõnet teha, ei ole tarvis kirjutada pikki e-maile.

Aga kas kaalub üles kogu selle risustamise? Kas tasub iga päev läbi vaadata 100 kassi- ja 200 tibipilti selleks, et leida vajalikku infokildu?
Kas võimalus kõike jagada toob kaasa ka kohustuse kõike jagada?

Thursday, 14 November 2013

Reklaam - kuidas ja miks?

Reklaam on vahend, kuidas saavutada avalikkuse tähelepanu. Ehksiis põhimõtteliselt on see üks järgnevatest viisidest, kuidas üksteisest üle karjuda.

Reklaam on seega hea. kui müüdavast tootest räägitakse. Viimasel ajal on reklaamid muutunud ülimalt absurdseteks, seda lihtsalt seetõttu, et muudmoodi enam tähelepanu ei saavutata.

Eesti Energia on enda jaoks leidnud meessoost kanad (vajuta siia). See võib küll panna kahtlema Eesti Energia asjapulkade bioloogiaalastes teadmistes, kuid see saavutas tähelepanu. Isegi need inimesed, kes telerit ei vaata, teavad reklaamist, kus kana on mees.

Sprite näitab, et nende karastusjook võimaldab korvpalliväljakul ujuda (vajuta siia) ja Red Bull annab teatavasti tiivad.

Kui kaugele oleme valmis minema, et meie toodetest räägitaks? Kas olulisem on tuntus või peaksime rohkem keskenduma endast hea mulje jätmisele? Kui keegi ei tea, kes Sa oled, siis ei saagi ju ka head muljet jätta?

Kui ebaloogilisusega veelgi kaugemale minna, siis kuidas meeldivad sulle need reklaamid (vajuta siia)?

Tuesday, 12 November 2013

Reklaam? Propaganda?

http://g1.nh.ee/images/pix/347x210/e140de40/edgari-kohvik-kov-
valimised-2013-reklaam-valimisreklaam-66796329.jpg
http://2.bp.blogspot.com/-OAuNx
WLtWuw/USnfmu9_DxI/AAAAA
AAACvQ/Y0CjoY-pFXI/s1600/Shut+yer+MOUTH
+we%2527ll+bomb+who+we+WANY%2521+1.jpg
Kahjuks ei saa reklaamiteemal arutledes kuidagi valimispropagandast mööda vaadata.

Töötab! kes töötab? Kas see on vihje, et Keskerakond töötab või hoopis valus löök vastu näppe neile, kellel tööd ei ole? Ehk hoopis kuulutasid kõik, et Edgari kohvik on jälle avatud?

Uhke Eesti üle! Tore, aga miks? Kas see tähendab, et enam midagi parandada ei olegi vaja?

Vali Kross! Krosskrosskrosskross...

Kas tõesti Eesti suurimad erakonnad on lihtsalt nii laisaks läinud, et millegi tabava väljamõtlemise asemel korrutatakse vaid paari sõna ja seda lihtsalt igal pool meedias, tänavatel ja seda ei mõeldagi põhjendada?
Loodetakse, et sama materjali kordamine ja sellega oksele ajamine teebki kogu reklaami ära?
Mõned aastad tagasi, kui elasin veel Tallinna kesklinnas, lugesin kokku valimisreklaame, mis minu aknast paistsid. Rohelisi plakateid sain kokku lugeda üle kümne, muude erakondade reklaame oli kokku umbes 5. Kas see on tõesti mõttekas? Kas tõesti on häälte saamiseks vaja seda, et kõigile elanikele öösel 5-ruutmeetrine nägu aknast sisse kiikab?

Samuti on juba pikemat aega rohkem näha olnud teiste mustamist kui valimislubadusi. Kas tõesti peaksime me valima kedagi, kes on nii madalale laskunud?

Valimispropaganda meenutab viimasel ajal kangesti sõdadeaegseid plakateid. (vt paremalt). See on jäme, armutu,vastik, aga...
Tundub, et see kõik avaldab siiski mõju, kui vaadata valimistulemusi.

Kas me saame aga enda väikeses Eestis seesuguseid sisemisi vastasseise lubada?




2009. aasta Europarlamendi valimistel avaldas Indrek Tarand vastasseisu mustamise ja suurte rahasummade kulutamise vastu valimisreklaamidele. Ta väljendas seda, mida me kõik juba ammu mõtlesime: propaganda on läinud liiga kaugele.
Tõsi, ta ei valinud ka ise kõige viisakamaid vahendeid, et endale valimisreklaami teha, aga teiste erakondade hullumeelsuse kõrval paistis see siiski nagu värske tuuleiil. Ta teadis väga hästi, mis nuppudele vajutada. See kõik väljendus ka valimisprotsendis. Saada 1/4 häältest olles ühe-mehe-bändina vastu suurtele orkestritele (vaata ka tema toonast valimisreklaami SIIT).

See oleks parteidele võinud olla positiivseks näiteks sellest, et ei ole vaja lämmatada läbimõtlemata propagandaga, vaid asjad läbi mõelda. Kuid eks ka lämmatamine töötab!?

Sunday, 10 November 2013

kui sa...

https://fbcdn-sphotos-d-a.akamaihd.net/hphotos-ak-ash3/601124_10202201963988085_388837771_n.jpg

Thursday, 7 November 2013

Kohtume kommentaariumis!

Eesti Päevaleht tegi oma netiväljaande kommentaariumis muudatuse. Nimelt tekitas juurde teise kommentaariumi, et tekitada arukat arutelu. "See on samm pikast teekonnast, mille eesmärk on muuta kommentaarium sisukamaks, läbipaistvamaks ja selliseks, kus sõna sekka ütelda on prestiižikas." (Urmo Soonvald "Kohtume kommentaariumis!"). Muutub põhiliselt see, et 1 kommentaariumis saavad kirjutada vaid registreerunud kasutajad ja ajakirjanikud käivad ja üritavad vestlusi arendada.

Kas asi on vaid liigses pessimismis, et ma selle toimimisse uskuda ei suuda? Kas kommentaari kõrvale nime asetamine peaks tõesti lõpetama selle lõputu ja arutu möla, mis absoluutselt igal pool internetiavarustes hõljub, kus vaid kommenteerida saab?


Me peaks olema juba õppinud, et inimene ei karda oma nimesid lollustele ja jämedustele alla kirjutada, sest lihtsalt ei tajuta enda tegudel mitte mingisuguseid tagajärgi.

Kas Facebook näiteks on jämedustest vaba? Ei ole, hoolimata sellest, et kõigel on kirjutaja nimi ja ka pilt kõrval.
Noored neiud räägivad oma  töökohti ja kliente taga ja mida kõike veel. (Väike artikkel sellest) Seda võidakse ju küll teha privaatsussätete all, aga ikkagi on see vaid imelihtsate vahenditega kõigile näha. Nimelt piisab vaid ühest inimesest oma n-ö sõbralistis, kes tahab selle avalikuks teha.
Ei ole ka ebatavalised juhtumid, kus Facebook'is ülemuste tagarääkimine on olnud töö kaotamise hinnaga.

http://guardianlv.com/wp-content/uploads/2013/06/How-NOT-to-use-your-Facebook-Page.jpg
Me oleme niivõrd harjunud, et internet on igal pool ja et Facebook teeb pool suhtlust meie eest ära. Aga miks me unustame, et iga ülesriputatud peopilt ning iga öeldud sõna jääb internetti alles ja me peame oma tegude eest vastutama?

Saturday, 2 November 2013

nii see algab...


See blogi täidab esmalt ülesannet: Läbi õppeaine edukalt ja võimalikult lõbusalt.
Lõbus tähendab võimalust kirjutada ilma eriliste väliste piiranguteta...

Tänase päeva küsimused:
KES MINA OLEN JA MIKS MA KOMMUNIKATSIOONI VÕIKSIN ÕPPIDA, MIDA MA OOTAN KURSUSELT, MIDA MA SOOVIN TEADA SAADA?



Ma sündisin 21 aastat tagasi, seega mind ümbritsev sotsiaalne keskkond ütleb, et ma olen 21 aastat vana. Siis tekkisin ma tühjast õhust lihtsalt ema käte vahele ja temal ei olnud aimugi, kust ma tulin.
Võisiis bioloogia ütleb, et ma tekkisin 22 aastat tagasi 2 osast, millest 1 alge oli olemas juba 34 aastat enne seda, mis ise tekkis, kui minu ema kasvas neist algetest, mis olid olemas juba... 


Võisiis on minu hing rännanud juba kümneid tuhandeid aastaid, et aina õppida ja õppida?
Minu vend ütles kord, et võib-olla näeb ta kõike unes ning mina olen vaid tema unenägu. Kui vana oleksin ma siis?

Ja siis on veel psühholoogia, mis ütleb, et tõde on see, mis sa arvad, et see on. Ehksiis, ma olen sinu jaoks nii vana, kui sa seda uskuda tahad. Kõige muuga täpselt niisamuti. Kõik on see, mis sa tahad, et see oleks.
Vahel on aga väga raske teada, mis on see, mida sa tahad, sest väga paljud teised teavad väga hästi, mida nemad tahavad, et sa tahaks ning mõjutavad sind sellega iga päev.


Nagu see eelnev mull juba vaikselt valgustas, olen ma psühholoogiatudeng ning õpin juba kolmandat aastat asjades kahtlema. Me teame, kus asuvad peaajus käbikeha ja taalamus, mille osad on aksonid. Teame, et traati ajju lükates on võimalik tabada keskust, mis paneb tundma suurimat naudingut, aga teame ka, et selle keskuse kõrval asub väljakannatamatu piin. Taevas ja Põrgu on seega olemas!?

Me teame ka, et enamustes asjades ei ole absoluutset tõde.

Kommunikatsioon ja kogu ühiskond on jõhker monstrum, mille inimesed on enda jaoks loonud. Kõik oma võimsate ajudega. Nii võimsatega, et ei oska enam tulemustega mitte midagi peale hakata. Seda ma tahangi teada saada, kuidas see monstrum töötab ja miks me oleme oma elu nii keeruliseks teinud?