nii see algab...

See blogi täidab esmalt ülesannet: Läbi õppeaine edukalt ja võimalikult lõbusalt.
Lõbus tähendab võimalust kirjutada ilma eriliste väliste piiranguteta...
Tänase päeva küsimused:
KES MINA OLEN JA MIKS MA KOMMUNIKATSIOONI VÕIKSIN ÕPPIDA, MIDA MA OOTAN KURSUSELT, MIDA MA SOOVIN TEADA SAADA?


Ma sündisin 21 aastat tagasi, seega mind ümbritsev sotsiaalne keskkond ütleb, et ma olen 21 aastat vana. Siis tekkisin ma tühjast õhust lihtsalt ema käte vahele ja temal ei olnud aimugi, kust ma tulin.
Võisiis bioloogia ütleb, et ma tekkisin 22 aastat tagasi 2 osast, millest 1 alge oli olemas juba 34 aastat enne seda, mis ise tekkis, kui minu ema kasvas neist algetest, mis olid olemas juba... 

Võisiis on minu hing rännanud juba kümneid tuhandeid aastaid, et aina õppida ja õppida?
Minu vend ütles kord, et võib-olla näeb ta kõike unes ning mina olen vaid tema unenägu. Kui vana oleksin ma siis?

Ja siis on veel psühholoogia, mis ütleb, et tõde on see, mis sa arvad, et see on. Ehksiis, ma olen sinu jaoks nii vana, kui sa seda uskuda tahad. Kõige muuga täpselt niisamuti. Kõik on see, mis sa tahad, et see oleks.
Vahel on aga väga raske teada, mis on see, mida sa tahad, sest väga paljud teised teavad väga hästi, mida nemad tahavad, et sa tahaks ning mõjutavad sind sellega iga päev.


Nagu see eelnev mull juba vaikselt valgustas, olen ma psühholoogiatudeng ning õpin juba kolmandat aastat asjades kahtlema. Me teame, kus asuvad peaajus käbikeha ja taalamus, mille osad on aksonid. Teame, et traati ajju lükates on võimalik tabada keskust, mis paneb tundma suurimat naudingut, aga teame ka, et selle keskuse kõrval asub väljakannatamatu piin. Taevas ja Põrgu on seega olemas!?
Me teame ka, et enamustes asjades ei ole absoluutset tõde.

Kommunikatsioon ja kogu ühiskond on jõhker monstrum, mille inimesed on enda jaoks loonud. Kõik oma võimsate ajudega. Nii võimsatega, et ei oska enam tulemustega mitte midagi peale hakata. Seda ma tahangi teada saada, kuidas see monstrum töötab ja miks me oleme oma elu nii keeruliseks teinud?