Ei saa me ilma Facebook'ita

 

http://igav.ee/wp-content/uploads/2013/11/pawelkuczynski1.jpg

Kuidas sai Facebookist elu?

Meil oli Rate ja Orkut, välismaal pigem Myspace, millel kõigil olid erinevad eelised ja puudused. Aga miks oleme need kõik unustanud ja veedame ööd ja päevad näoraamatus?

Suur hitt rate.ee kaotas oma väärtuse, kui kuulsaks sai Orkut, kuhu riputatud pildid ei pidanud enam moderaatori käe alt läbi käima ja tähtsamaks said sõbrad, mitte kunstlik sõbralisti suurendamine ja hinnete palumine. See oli värskendav tuuleiil, sest saime tunda võltsi turvalisust, et enam ei pea internetiavarustes valetama nii, et suu ja silmad suitsu täis.

Nüüd on meil Facebook.
Kas nüüd oleme sellega valinud ilma filtrita verbaalse ja audiovisuaalse kõhulahtisuse?

Näoraamatu looja ütles dokumentaalis "Mark Zuckerberg - Inside Facebook", et
lehekülg sai alguse tema ja ta sõprade vajadusest lehekülje järele, kus oleks kõik ja saaks kõike jagada.

Seal saab seda tõesti, aga kas kõigil on vaja ikka kõike teada?!

Kas ülemus peab teadma, et pidu läks jälle ülekäte? Kas õppejõud peab nägema, milline tudeng aluspesus välja näeb? Kas vanemad tahavad ikka lugeda oma lapsukeste armuseiklustest?

Ning kui isegi filtreerime informatsiooni, mida jagame, siis kas hoiame ohjes ka nende hulka? Väga tihti mitte. Noored neiud, kes üle päeva riputavad endast uue portreepildi üles, või noormehed, kes kirjutavad iga paari päeva tagant, kui palju nende Bemar seekord maanteel välja võttis, ei ole ehk enam kellelegi võõrad.

http://i93.photobucket.com/albums/l50/kdhart226/blog%20stuff/imaginary-friends.png

Facebook on nii kiiresti täitunud informatsiooniga, et seal ei ole enam võimalik eristada olulist. See on  meedias juba väga tavaline, aga mis veelgi hullem, iga postituse all on ka kirjas: "Sinu sõpradele Marile ja Matile meeldib see". See lisab juba grupisurve ja autoriteetse eeskuju elemente. Kogu selles virr-varris kaob kiiresti igasugunegi selge, ja mis veel kurvem, ka isemõtlemine.


Mis meid siis ikkagi Facebooki juurde tõmbab?
Minu jaoks ongi vastus lihtne. Kõik on seal.
See on lihtsalt imeline, et vaid mõne nupuvajutusega saan saata infot nii paljudele inimestele, firmadele, ühendustele ja kõik vastavad imeväikese aja jooksul. See teeb kõige korraldamise ülilihtsaks ja ka odavaks. Ei ole vaja enam miljonit telefonikõnet teha, ei ole tarvis kirjutada pikki e-maile.

Aga kas kaalub üles kogu selle risustamise? Kas tasub iga päev läbi vaadata 100 kassi- ja 200 tibipilti selleks, et leida vajalikku infokildu?
Kas võimalus kõike jagada toob kaasa ka kohustuse kõike jagada?