Tsauki-tsau, Komm ja ÜK!

See õppeaine ongi läbi saanud. Pean tunnistama, et uskumatult kurb on.
Ei mäletagi, et oleks mõne aine läbisaamise pärast kurb olnud, tavaliselt toob see endaga kaasa ikka kergendusohkeid.

Kuid tegu oli õppeainega, mis teistest väga erines, seda just korraldusliku poole pealt.

pilt siit

Kõik on juba täiesti harjunud sellega, et loengusaalides on read täidetud vaid lahtilöödud sülearvutitega ning vahel harva välguvad sellest tehnikast üle ka eksinud silmapaarid, kellele millegipärast meenub, et: "Oih, ma olen ju loengus. Millest jutt käib?"


Karuema (jah, veider, aga samas ka armas viis, kuidas õppejõudu kutsuda)  käskis meil kõik tehnika kinni panna ja endast eemale visata. Ta tuletas meile meelde pliiatsi ja paberi otstarbe ja õpetas jälle tegema vaid ühte asja korraga. Tunnistan, et esimesel korral oli see puhas piin, sest igal hetkel kummitavad ju miljonid tegemata ülesanded, mida võiks teha (ja kindlasti peab seda kõike tegema ju praegu-praegu-praegu) ja tundsin end kui võõrutusravil. Nüüd aga ei kiirusta ma ka teistes loengutes arvutit avama. Vahelduseks on hea tehagi ühte asja korraga ja muu lihtsalt unustada.


Samuti oli veider murda välja juba harjumuspärasest kooliseltskonnast. Nimelt õpin juba 3. aastat psühholoogiat ja kõik on juba psühholoogiaained. Seega on loengusaalis ümbritsemas alati samad inimesed. Kommunikatsioonis aga olid kohal õpilased erinevatest instituutidest ning erinevatelt kursustelt, mis oli kindlasti hea vaheldus.


Mainimata ei saa jätta blogimist. Hoolimata sellest, et oli väga raske igal nädalal leida aega materjalide läbitöötamiseks, lehtede lugemiseks ning neist kahe asjaliku postituse kokkukeevitamiseks, oli see siiski väga nauditav viis õpitu kinnistamiseks. Pidev õpe on ikka kasulikum kui ühekordne materjali neelamine enne eksamit, et see siis peagi unustada.
Väga suur positiivne aspekt blogipostituste juures on ka visuaali kasutamine. Iga postitust kirjutades meenus mulle ka mingisugune pilt, mida olin kunagi nänud, ning mis sobis edastava mõttega.
See tegi lihtsamaks nii mõtte edastuse kui loodetavasti ka mõistmise. Need korrad aga, kui mingit pilti ei meenunud, oli huvitav avastada taas uusi.




Seega oli tehnika meile selle õppeaine raames nii keelatud, kui ka kohustuslik. Mis oma vastuolulisuses pani mõistma, et:
1) ei ole vaja kogu aeg olla nutimaailma külge aheldatud
2) tehnikat on võimalik palju nutikamalt ära kasutada
3) kõige jaoks on oma aeg ja koht

Välja-ülesanded panid eelnevale lisaks enda ümber toimuvale rohkem tähelepanu pöörama (pildistamise ülesanne) ja näitasid, et kellegi jälitamine on tegelikult päris keeruline (ostukäitumise ülesanne).





Nüüd käin veidi rohkem avatud silmadega ringi, väldin kommunikatsioonivigu ning äratan üles ammuuinunud blogid!


 

Teiega oli tore ning kõigile asjaosalistele üks suur KARUkalli! :)

pilt siit

Privaatsuse rikkumine või kommunikatsioon?

Mõtleme veidi koos:

Mida peate enda privaatsusstsooniks?
Mis on see ala, kuhu Te ei luba kedagi? Umbkaudu 20cm oma kehast?
Mis on see ala, kuhu ei luba ühtegi võõrast? Umbkaudu meeter?

Mis on need asjad, millest te ei räägi kellelegi?
Mis on need asjad, mida te ei räägi võõrastele?

pilt siit

Kas me oleme aga kaotamas võimalust valida, kui palju ja kellele me jagame?
Kui koolid panevad üles videokaameraid, et jälgida laste igat sammu, kui töötajatel ei ole võimalik teha enam ühtegi liigutust, ilma et nende ülemuse silmad neid laenurgas rippuva tehnika abil ei puuriks, siis millisest privaatsusest me saame üldse rääkida? Aga nagu ütleb Danah Boyd oma blogis, siis selle teeb keeruliseks asjaolu, et seesugune jälgimine teenib tavaliselt ka positiivset eesmärki (blogi siin). Nii saab vähendada koolivägivalda, vigu tööl jne. Aga millal läheb see üle piiri?

Probleem on ka palju laiem, kui vaid videokaamerate kasutuse väär- ja liigkasutamine. Meil on veel GPS (telefonides, sülearvutites, autodes), meil on isikustatud validaatorid ning vähene arusaam sellest, millistesse piiridesse jääb informatsioon, mida oma arvutitesse tipime.
Kui meie taskutes on alati vidin, mis võimaldab meie asukoha kindlaks määrata, siis kuhu jääb meie privaatsus?
Kui sotsiaalmeediasse kirjutatud lause võib vaid tundide pärast olla juba maailmakuulus, ning seda hoolimata sellest, kellele või kuhu me selle kirjutasime, siis mis privaatsusest võime me rääkida?

Palju on viimasel ajal kõneaineks olnud, et alaealistel kaotati piirangud Facebook'is informatsiooni avaldamisel. Seesugused piirangud kõlavad nagu õiguste rikkumisena, aga mina küsiks, et kas keelamisest oli üldse mingit kasu? Kõik info on ju ikkagi internetist kättesaadav, keelatud infot tuleb lihtsalt veidi rohkem otsida, aga vastukaaluks on keelatud vili alati magusam.

pilt siit

Kas me teame üldse, kui palju meid igapäevaselt jälgitakse? Võimalusi on lõputult.

Oleme ju kuulnud skandaalist, mis tekkis USA's pärast seda, kui avastati, et Microsoft paigutas oma toodetesse seadmed, mis võimaldasid jälgida nende toodete tarbijaid!? (Kui ei, siis võike internetiotsing aitab alati hädast välja). See koos NSA (National Security Agency) skandaaliga lahvatas suure "Big Brother is Watching You" propagandalaine ja privaatsus ning jälgimine on kõrgendatud tähelepanu all.

Ka oma koduseinte vahel ei saa olla ilma jälgimata. Kas ei ole mitte õõvastav?
On meil vaja ikka kõigist kõike teada? Miks ei võiks inimeste eraelu jääda vaid neile avaldamiseks?

See aga ei ole ju vaid USA probleem, meie oma Tallinn on tiheda võrgustikuna kaetud kaamerasilmade vaatluspiirkondadega.


Kas meie veel võime vähemalt kodus end turvaliselt tunda? Kui kaua veel?







Kui lugeda üle kõik kaamerad, mis meid päeva jooksul jälgivad, siis kui palju neid oleks?
Kõlab nagu homse päeva ülesanne.



Kasutatud:
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/11/02/facebook-allows-public-posts.html
http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/09/24/monitoring-youth.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Big_Brother_%28Nineteen_Eighty-Four%29
http://www.christianpost.com/news/big-brother-is-watching-you-102649/

Lihtne kommunikatsioon!?

Meie maailm on muutunud üdini spetsialiseerituks. Kõik on lammutatud aatomiteni ja veelgi väiksemaks, kõikidest esemetest saab teada musttuhandet asja ja et olla spetsialist, peab valima selle ühe eseme, mille kõikide aspektidega tutvuda. Siis saab tugevalt vastu rinda peksta ja karjuda, et oled näiteks maailma parim paekivitundja.
Keegi ei küsi, et kas sellest ka mingit kasu on. Kui oled parim, siis oled parim.
Võimatu on olla igal alal hea, kellelgi ei ole lihtsalt seda aega. See aga tekitab silmaklappidega käiva ühiskonna, mis ei mõista. Loob ühiskonna, mis arvab, et saab aru kõigest, aga tegelikult loob vaid enda tähendusi, mis muutuvad järjest spetsiifilisemaks ja kuidagi arvame me ise, et teised mõistavad meid poolelt sõnalt.


Kommunikatsiooni vaadeldakse tihti lihtsa ja lineaarsena. Keegi mõtestab info, sõnastab ja annab edasi, keegi võtab selle info vastu.
Oleks see vaid nii lihtne.





Me ei saa kuidagi unustada mürafaktoreid. Minu arvates ongi just see alumine kastike ülaltoodud graafiku juures just see kõige olulisem ning muutub aina tähtsamaks.
Erinevaid faktoreid lisandub aina enam ja õiget informatsiooni on väga raske sellest heinakuhjast välja kaevata. Me õpime aina uusi sõnu ja kasutame kõikjal metafoore, ilustusi ja viisakusväljendeid. See kõik on ju tore, aga kas me ei lähe sellega mõnikord mitte liiale?
Kui bioloog toob füüsikust sõbrale oma mõtete selgitamiseks näiteid karupoegadest, siis kas ei tee ta sellega endale ühtlasi ka karuteenet?


Selle kõigega ei väida ma, et mina kunagi ei leiaks ennast olukorrast, kus alustan juttu ühe ideega ja enne kui kuhugi jõuan, on ammu meelest läinud, millest rääkima hakkasin.
Seda on kirjeldatud ka ühe koomiku etteastes (vabandan, et ei leidnud parema kvaliteediga klippi, aga väärib sellegipoolest vaatamist, ainult 2 minutit pikk) : Vajuta siia!

pilt siit

Ma ei väida ka, et ei lähe kunagi oma kirjeldustega meeletult suureks ümmarguseks lumepalliks, lihtsalt seetõttu, et tundub nagu pikem seletus peaks olema täpsem.

Aga tihti leian end ka olukordadest, kus tuleb oma info teha võimalikult lihtsaks, et oleks mõistetav.
Näiteks, kui avastan end suhtlemas inimesega, kes ei räägi sama keelt, mis mina. Kuna töötan teenindajana, siis tuleb ette olukordi, kus pole klientidega võimalik samas keeles suhelda, vaid tuleb leiutada täiesti uus suhtlusviis, kasutades lihtsamaid sõnu erinevatest keeltest (väga tavapärane on inglise-eesti-vene segapuder) + meeletus koguses kehakeelt.
Või nagu juhtus minuga täna. Kuidas küsida klientidelt, et kas nad soovivad veel midagi, kui nad on kurdid? Kuidas suhelda väikeste lastega?

Kõik see paneb mõtlema, et miks me kõik nii keeruliseks ajame? Ja olgu siis, et teeme mõnikord oma elu raskemaks, aga kuidas siis saame mõnikord täiesti unustada, et võib ka lihtsamalt?



Kirss tordil: kas Sina saad aru, mis lausega on tegu?

pilt siit

Kasutatud kirjandus:
John Fiske. Introduction to Communication Studies (1996). London and New York: Routledge 

Mida mannekeenid meile rääkida tahavad?

Vaateaknad on nagu poodide visiitkaardid; kui muidugi visiitkaarte veel nii hoolega vaadataks. Seega valisimegi oma grupiga kommunikatsiooni välitöö sihtmärgiks just need.


Mida siis poodide esindusneiud ja -härrad meile rääkida üritavad?

Siin shoppavad ainult kuningannad? Kas seetõttu, et kaup on hea, või et keegi teine ei saa seda endale lubada?

 Kuidas tagant hea välja näha või hoopis poolsalajane tagumikunäit klientidele?

Inglitemaatika, õrnad toonid, ilu.
Kas ka mannekeenide üksteisest ärapööratud poos on osa sellest õrnusest?
Kui nad oleks inimesed, siis ütleksin, et neil oli just korralik tüli.


---



Kui eelnevate puhul oli hoolimata väikestest mitmetitõlgendamise võimalustest näha selget kutset, siis mida peaks arvama sellisest vaateaknast:

Lugu ühest ostust

Ostsin täna uued kõrvaklapid ja olen ausaltöeldes päris kuri (vabandan pildi kvaliteedi ja arusaadavuse pärast).

Kas tarbimiskultuuri teeb ikka nii halvaks see, et me nii palju osta tahame? Või on probleem pigem selles, mida me peame ostma, et soovitut saada?


Ma tahtsin ainult kõrvaklappe, mis on põhimõtteliselt meeter juhet. Olin sunnitud ostma aga suure hunniku paberit ja plastmassi, sest see juhe oli vaja ju kolmekordselt ära pakkida. Ja miks? Kas tegi see toote väljanägemise ilusamaks? Minu arvates mitte, pigem just halvemaks. Kas täitis mingisugust funktsiooni? Ei, ainult tooteinfol on selles suures hunnikus funktsioon, aga selle oleks saanud trükkida ka väga väiksele paberitükile. Miks meil üldse peab tooteinfo olema detailideni täpselt väljatoodud, kui enamjaolt seda ei loetagi?

Tekib veel ka mõte, et kui palju maksaksid need kõrvaklapid siis, kui need oleksid pakkimata? Sest kõik ju maksab. See plastik maksab, selle töötlemine maksab, kogu see paber maksab, seal peal on nii palju tinti, mis on teatavasti üks kallimaid vedelikke maailmas. Mina aga ostan seda, et kohe ära visata.
Viskan selle siis prügikasti, sealt rändab pahn prügimäele, kus see ei idane ega mädane. Ressursid on raisatud ja kasu?

Jälitusmeeskond

pilt siit

Käisime õppeaine raames siis inimesi jälitamas.
Vabandan, et ülevaade väheke viibis, aga siin ta lõpuks on.

Eelmisel nädalal astusime sõbrannadega Kristiine keskuse uksest sisse ja asusime ohvreid* valima.
Sättisime end parklapoolse ukse juurde ning asusime ootama.

Probleem number 1:

• Tänapäeva peremudelid on kohe kindlasti palju keerulisemad, kui ema-isa-laps. 

Meil aga oli vaja just mõlema vanema ja vähemalt 1 lapsega perekonda leida, kusjuures laps pidi olema piisavalt suur, et tal oleks võimalik tahtlikult vanemate otsuseid mõjutada.

Seega ootasime ja jälgisime ja ootasime. Väga raske oli seesugust perekonda leida. Lõpuks haakisime end sappa väikese lapsega vanematele. Laps oli küll piisavalt pisike, et mitte verbaalselt väljendada, mis soovib/arvab, aga näpuga näidata ja ohooo öelda suutis juba küll.

Ülesandeks oli uurida ostukäitumist.

Probleem number 2:

• Perekond ei mõelnudki midagi osta, vaid vaatas niisama pinnapealselt ringi ega keskendunud eriti millelegi. 

Mingisuguseid eelistusi seega eriti ei paistnud, kuna kiigati pooltesse poodidesse vaid pinnapealselt sisse ja kui isegi poodi astuti, oldi minutiga taas väljas ja liiguti edasi. Erilisi eelistusi välja ei paistnud. Isa küll kiikas pikemalt elektroonikapoodides just Apple'i toodete poole, aga sedagi mitte eriti pikalt ning oste ei sooritatud.

Probleem nr 3:

• Perekond kadus äkitselt.

Olime juba pikalt neil sabas käinud ning andsime veidi enam ruumi, et mitte oma tegevust paljastada. Arvasime, et pere läks nurga taga olevasse riidepoodi, aga nemad eelistasid vist hoopis liftiga alumisele korrusele tagasi sõita.


Meie olime seega pereta, aga uus perekond ei lasknud end õnneks kaua oodata. New Yorkerist väljus nüüd juba kahe lapsega perekond, mis suundus Prisma poole. 


Ema-isa, umbkaudu 12-ne (?) poeg ja kärus istuv pisipoju kärus -- meie uued ohvrid!


Prismasse astuti kiire sammuga. Sisenemiseks valiti tööstuskaupade poolne sissepääs, kuid sealt millelegi tähelepanu ei pööratud. Astuti kindlalt teisele poole poodi. Tundub, et tahtsid lihtsalt ülevaadet, kas midagi jääb silma.
Esmalt mindi pirukaleti juurde, kust väikemehele pirukaid osteti. Viineripirukas suus ja poeg rahul. Edasi hakati vaatama toidukaupu. Liikumisest kadus siht ja edasi liiguti tagasi-paremale-paremale-tagasi-edasi-tagasi-vasakule-vasakule stiilis. :D

Paistis, et tegu oli nende kodupoega, sest ema leidis õigepea sõbranna, kellega jutustada, isa tegi poegadega riiulite vahel tiire ja käitusid nagu tuletaksid meelde, mida võiks veel vaja minna.

Vanem poeg teadis juba oma soove, coca-cola ja krõpsud, talle neid ka ei keelatud, aga tundus, et krõpse ei olnud selliseid, mis soovis, seega jäid need üldse ostmata.

Kampaaniatooteid üldiselt ei vaadatud. Jäädi kindaks pigem tuttavatele maitse-eelistustele. Siiski maitsesid nii isa kui ema veini ja soetasid ilma pikemalt mõtlemata ka pudeli kampaaniatoodet.


Tekib küsimus, et kuidas eelistused tekkisid? Kas siiski olid need kunagi kampaaniatooted ja said tuttavaks ja armsaks? Ma usun küll. Kalleid marke ei hakata ju lihtsalt proovimiseks ostma, vaid ikka siis, kui ollakse kindlad, et need on meeldivad?

Perekonna ostmisharjumused sellest väikesest jälitamisest kahjuks selgelt ei paistnud. Hea ülevaate oleks saanud siis, kui perekond oleks ostnud näiteks kogu nädala varu, aga paistis et osteti pigem põhitoidule lisa.

Seega sai ostukorvi veini, coca-colat, juustu, jogurtit, beebitoitu ja muud väiksemat.

Leidsime ohvrid, kes sente ei lugenud, kollaseid sildikesi ei otsinud, näljased ei olnud ja paistsid üksteisega väga vahetus sõbralikus suhtlemises olevat. Seega oli neid tarbimiskultuuri analüüsimise seisukohalt veidike igav jälgida.


-------

Kogu missiooni tegi huvitavaks hoopis üks kõrvaline asjaolu. Nimelt avastasime, et prisma ukselt alates ei olnud me enam ainsad, kes eelmainitud perekonda jälgisid. Kolmeliikmeline noormeestegrupp haakis end samuti nende taha ning neid oli juba palju põnevam jälgida. Noormehed tundsid end silmnähtavalt ebamugavalt, jalutasid perel suhteliselt lähedal ja rääkisid omavahel närviliselt.

Ma loodan, et meie ei olnud nii läbinähtavad ja jälitamine on kunst.

pilt siit

* -  kasutan sõna ohver meelega, sest hoolimata sellest, et tegu oli süütu ülesandega, mis kedagi ei kahjustanud, on ülimalt ebameeldiv teiste privaatsust rikkuda (kuigi me oleme peaaegu täiesti kindel, et perel endal ei olnud aimugi).

Consumero, ergo sum

pildi päritolu

Me oleme jubedad tarbijad. Me kõik tassime peost kottide viisi kraami koju, et siis peaaegu samasuured kotid peagi maja taha rohelisse kastikesse visata ja unustada. Ja miks ka mitte? Tulevad ju numbrid meie pangakontole, mille eest saame poes igasugust vahvat nänni ja oma ülejäägid saame lihtsalt teadmatusse ära saata ega pea nendega enam kunagi tegelema. Me ei näe seda, mida meie hoolimatus teeb, aga näeme seda, kui naaber on ostnud midagi, mis on meie omast on suurem, uhkem ja ilusam.

Meil on vaja näidata oma rikkust, et saada võimu, et saada... jumal teab, mida. Kui teab.

Abdur Raheem Green tõstatab taas küsimuse, mida me kõik tegelikult vahel küsime:  "Kas rikkus teeb õnnelikuks? (Does wealth=happiness?)" (vaata ühte head videot siit)

Ma ju tean, et rahas ei peitu õnn, aga miks siis on nii uskumatult hea meel, kui näiteks palka tõstetakse?  Sügaval sisimas on alati tunne, et kui oleks see numbrike veidikenegi suurem, siis oleksin palju-palju õnnelikum.
Selle kohta on tabavalt öeldud, et rahaga ei saa õnne osta, aga on palju mugavam nutta Mercedeses kui jalrattal. Mis näitab, et rahaga on parem, aga me tähtsustame seda liialt üle. 

Green ütleb, et me tahame kõik elada Ameerika unelmas, aga et me nii elada saaks, oleks meil vaja 3 maakera. Aga meil on ainult 1. Meil ei ole piisavalt ressursse. Kuidas peaksime sellele probleemile lähenema? Elame ju maailmas, kus osad meist elavad suure küllusemäe otsas (ja sellega kaasnevalt ka prügimäe otsas) ja teised tühjuses ja puuduses. Küsimusele, kuidas maailm terveks ravida, mul vastust ei ole. Aga me kõik saame vaadata enda sisse ja olla ise veidike paremad, veidike hoolivamad. 

Üheks lahenduseks võiks näiteks olla nn Väikese Maja Liikumine (Small House Movement), mis propageerib lihtsamat elamist ja väiksemat ruumihõivet maailmas. Nende inimeste majad meenutavad väljastpoolt pigem treilerit, sest majad on tõepoolest pisikesed, ning enamjaolt ratastel. Aga kas see pole mitte mõnus viis elamiseks? Eriti noorte inimeste puhul, kes ei tea veel, kus sooviksid elada, aga ei taha ka tihti kolida. "Täna tahaksin nautida paksu metsa vaikust, homme hommikul juua kohvi vaadates mere tagant tõusvat päikest ning ülehomme elada suurlinna ääremail." Lihtsalt imeline vabadus ju? Ja väike maja ei tähenda veel, et mugavused peaksid puuduma. Üks noorpaar tegi näiteks postituse sellest, kuidas nad ise endale imelise pisimaja ehitasid, seda saad kiigata SIIT.

 

pildi päritolu

Me kasvatame oma lapsi, et nad mõtleks: work-work-money-money. Kas nad siis hoolivad sinust, kui sa oled vanaks jäänud? Ei, nad saadavad su vanadekodusse ja isegi ei helista, sest ainus, millele nad mõtlevad, on money-money ja meelelahutus. -Abdur Raheem Green 

 

 

 

Raha teeb rõõmsamaks, aga mitte õnnelikumaks. Hoolimine teeb õnnelikuks, kahjuks mõnikord ka väga õnnetuks, aga nii see peabki olema, sest elud otsivad alles oma tasakaalupunkti ning pendeldavad selle ümber. 

Ja põhiline, mis oma suures väsimuses tahan öelda, on:
"Kogu elamusi, mitte asju!"

Kasutatud allikad:

http://www.youtube.com/watch?v=_txWZN96ghE
http://en.wikipedia.org/wiki/Small_house_movement
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/consumero-ergo-sum-tarbin-jarelikult-olen-olemas.d?id=51004977

http://www.viralnova.com/tiny-house/

http://statusmind.com/images/2013/08/Witty-Facebook-Status-20701.jpg 

http://t2.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcSNhoLbVFJ4E1iNdSGv8m9lXUl8rQSxWexu9Lr4vNm7-iV5bliWfg