Jälitusmeeskond

pilt siit

Käisime õppeaine raames siis inimesi jälitamas.
Vabandan, et ülevaade väheke viibis, aga siin ta lõpuks on.

Eelmisel nädalal astusime sõbrannadega Kristiine keskuse uksest sisse ja asusime ohvreid* valima.
Sättisime end parklapoolse ukse juurde ning asusime ootama.

Probleem number 1:

• Tänapäeva peremudelid on kohe kindlasti palju keerulisemad, kui ema-isa-laps. 

Meil aga oli vaja just mõlema vanema ja vähemalt 1 lapsega perekonda leida, kusjuures laps pidi olema piisavalt suur, et tal oleks võimalik tahtlikult vanemate otsuseid mõjutada.

Seega ootasime ja jälgisime ja ootasime. Väga raske oli seesugust perekonda leida. Lõpuks haakisime end sappa väikese lapsega vanematele. Laps oli küll piisavalt pisike, et mitte verbaalselt väljendada, mis soovib/arvab, aga näpuga näidata ja ohooo öelda suutis juba küll.

Ülesandeks oli uurida ostukäitumist.

Probleem number 2:

• Perekond ei mõelnudki midagi osta, vaid vaatas niisama pinnapealselt ringi ega keskendunud eriti millelegi. 

Mingisuguseid eelistusi seega eriti ei paistnud, kuna kiigati pooltesse poodidesse vaid pinnapealselt sisse ja kui isegi poodi astuti, oldi minutiga taas väljas ja liiguti edasi. Erilisi eelistusi välja ei paistnud. Isa küll kiikas pikemalt elektroonikapoodides just Apple'i toodete poole, aga sedagi mitte eriti pikalt ning oste ei sooritatud.

Probleem nr 3:

• Perekond kadus äkitselt.

Olime juba pikalt neil sabas käinud ning andsime veidi enam ruumi, et mitte oma tegevust paljastada. Arvasime, et pere läks nurga taga olevasse riidepoodi, aga nemad eelistasid vist hoopis liftiga alumisele korrusele tagasi sõita.


Meie olime seega pereta, aga uus perekond ei lasknud end õnneks kaua oodata. New Yorkerist väljus nüüd juba kahe lapsega perekond, mis suundus Prisma poole. 


Ema-isa, umbkaudu 12-ne (?) poeg ja kärus istuv pisipoju kärus -- meie uued ohvrid!


Prismasse astuti kiire sammuga. Sisenemiseks valiti tööstuskaupade poolne sissepääs, kuid sealt millelegi tähelepanu ei pööratud. Astuti kindlalt teisele poole poodi. Tundub, et tahtsid lihtsalt ülevaadet, kas midagi jääb silma.
Esmalt mindi pirukaleti juurde, kust väikemehele pirukaid osteti. Viineripirukas suus ja poeg rahul. Edasi hakati vaatama toidukaupu. Liikumisest kadus siht ja edasi liiguti tagasi-paremale-paremale-tagasi-edasi-tagasi-vasakule-vasakule stiilis. :D

Paistis, et tegu oli nende kodupoega, sest ema leidis õigepea sõbranna, kellega jutustada, isa tegi poegadega riiulite vahel tiire ja käitusid nagu tuletaksid meelde, mida võiks veel vaja minna.

Vanem poeg teadis juba oma soove, coca-cola ja krõpsud, talle neid ka ei keelatud, aga tundus, et krõpse ei olnud selliseid, mis soovis, seega jäid need üldse ostmata.

Kampaaniatooteid üldiselt ei vaadatud. Jäädi kindaks pigem tuttavatele maitse-eelistustele. Siiski maitsesid nii isa kui ema veini ja soetasid ilma pikemalt mõtlemata ka pudeli kampaaniatoodet.


Tekib küsimus, et kuidas eelistused tekkisid? Kas siiski olid need kunagi kampaaniatooted ja said tuttavaks ja armsaks? Ma usun küll. Kalleid marke ei hakata ju lihtsalt proovimiseks ostma, vaid ikka siis, kui ollakse kindlad, et need on meeldivad?

Perekonna ostmisharjumused sellest väikesest jälitamisest kahjuks selgelt ei paistnud. Hea ülevaate oleks saanud siis, kui perekond oleks ostnud näiteks kogu nädala varu, aga paistis et osteti pigem põhitoidule lisa.

Seega sai ostukorvi veini, coca-colat, juustu, jogurtit, beebitoitu ja muud väiksemat.

Leidsime ohvrid, kes sente ei lugenud, kollaseid sildikesi ei otsinud, näljased ei olnud ja paistsid üksteisega väga vahetus sõbralikus suhtlemises olevat. Seega oli neid tarbimiskultuuri analüüsimise seisukohalt veidike igav jälgida.


-------

Kogu missiooni tegi huvitavaks hoopis üks kõrvaline asjaolu. Nimelt avastasime, et prisma ukselt alates ei olnud me enam ainsad, kes eelmainitud perekonda jälgisid. Kolmeliikmeline noormeestegrupp haakis end samuti nende taha ning neid oli juba palju põnevam jälgida. Noormehed tundsid end silmnähtavalt ebamugavalt, jalutasid perel suhteliselt lähedal ja rääkisid omavahel närviliselt.

Ma loodan, et meie ei olnud nii läbinähtavad ja jälitamine on kunst.

pilt siit

* -  kasutan sõna ohver meelega, sest hoolimata sellest, et tegu oli süütu ülesandega, mis kedagi ei kahjustanud, on ülimalt ebameeldiv teiste privaatsust rikkuda (kuigi me oleme peaaegu täiesti kindel, et perel endal ei olnud aimugi).