Me ei julge, sest äkki teeme midagi valesti. Me ei julge, sest äkki keegi kritiseerib.Me ei julge ka enam siis, kui meid on kiidetud, sest äkki keerame selle kõik haledalt vussi ja siis ei arvata meist enam hästi.
Ma ise näiteks ei julgenud mingil perioodil põhikoolis õpetajalt midagi küsida. Olin üks targemaid lapsi klassis ja kuidas ma siis oleks saanud küsida midagi? Alati oli hirm, et äkki on mu küsimus rumal ja siis arvatakse, et ka mina olen rumal. Praegu mõtlen, et kuidas sai mul üldse selline hirm olla? Kui oleksin julgenud küsida, oleksin saanud veel targemaks ja oleks küsimisega ju pigem enda jalgealust kindlustanud!?
Seda ütleb loomulikult see teoreetik minus. Praktilistel puhkudel paistab toosama hirm ikka veel igalt poolt välja. Mis kõige kurvem, peaaegu terve Eesti ja isegi mitte ainult, kannatab täpselt sama probleemi all.
Tuuakse õigustuseks näiteks Nõukogudeaegset mahasurumist, aga kas selles on ikka asi? Minul tekkis küsimus, et miks me kardame, just kuulates aruteluõhtul ühte õppejõudu, kelle noorusaastad olid just NSVL ajal. Jah, tõesti, siis olid ajad juba vabamad, aga siiski.
Siis ei lasknud noored end nii kergelt määratleda, ei lasknud hirmul end takistada ja teiste arvamusel ei olnud seesugust halvavat jõudu.
Punkarid, hipid, akadeemikud sel ajal tegid, mille jaoks oli kirge ja kui ei olnud, ei teinudki. Kas tuli nende julgus sellest, et nad olid end juba generatsioonina maha kandnud ja võitlesid selle nimel, et midagi siiski paraneks? (Don't get me wrong: ma tean, et ka siis oli palju vaikseid leppijaid ja ka praegu on mässumeelseid kirglikke võitlejaid) Laulev revolutsioon, Balti kett, öölaulupidu, põrandaalused ühingud, salajased nõupidamised.
Ma ei tahaks olla tänamatu, aga olen veidi kurb, et olen sellest ilma jäänud. Praegusel noorusel ei ole seda kirge. Kas oleme ärahellitatud karupojad, kes saadavad talved alati uneledes mööda ega mõtlegi nendega võidelda?
Maailm ei ole kunagi Eesti noorte jaoks nii palju võimalusi pakkunud, meie ei ole kunagi nii palju kartnud!?
Kõigil on plaan: põhikool - keskkool - ülikool + töö - pere + töö - ainult töö - pension. Lihtne ja turvaline, rõõmutu plaan.
Kõik on selles iseenesestmõistetav ja plaanist kõrvalekaldumisel saame lihtsalt kannaga näkku? Või ehk ei saa, aga kardame niiväga?
 |
| pilt pärineb siit |
Sa ei lähe gümnaasiumisse?
Sa ei lähe ülikooli?
Sa oled 20 ja elad vanemate rahakotil?
Sa oled 21 ja meheta?
Sa oled 25 ja lastetu?
MIS SUL VIGA ON? LOLL OLED? MIS SINUST KÜLL SAAB? KUHU SA NIIMOODI JÕUAD?
Keegi aga ei küsi enam, et kas ikka teed, mida armastad! Kahjuks on loomulikum õppida hambad ristis eriala, mida vihkad ja siis samamoodi töötada, kui tunnistada, et kirg asub hoopis kusagil mujal.
Kes ei oleks siis vaadanud imestades neid väheseid, kes läksid kutsekooli lihtsalt selle pärast, et teadsid, et seal on neid ootamas eriala, mida nad armastavad. Kutsekool on meie riigis ikka olnud see n-ö lollide harimise asutus, kuidas siis viielised nüüd kutsekooli minna saavad?
Ma arvan, et meid on lihtsalt turvalisustundega halvatud. Miks peaksime rabelema, kui kõik on tegelikult ju päris okei ka siis, kui me midagi ei tee ja kulgeme lükatud suunas?
Kui meile pakutakse võimalusi, mis panevad selle turvatunde proovile, jookseme Bolt'i-kiirusel kohe turvalisse karukoopasse tagasi. Seal saadame oma päevad rahulikult mõmisedes lihtsalt mööda, selle asemel, et möirata asjade nimel, mille järele süda igatseb.
väga terane arutlus. Aga kuidas siis on? peaks sel hirmul laskma olla, peaks ennast mugavustsooni (sellest on muideks prantslased Bourdieul teooria) ennast laskam sisse suruda, või hoopiski pesastuma, nagu oli loengus juttu? Või kuidas võiks ja peaks?
ReplyDeleteMa arvan, et sellega on kahjuks samamoodi, kui kõige muuga. Ei ole olemas kõigi jaoks õiget vastust. Enda jaoks pean lahenduseks seda, et kõigepealt tuleb mõista, kas hirm täidab hädavajaliku kaitsefunktsiooni ülesannet või on haiglaslikult aktiivne ning seega põhjuseta halvav. Kaitsev on ju olemas põhjusega. Ei ole vaja krokodillipuuri hüpata, aga halvava hirmu vastu tuleb möirates minna (kui kardad ikka näiteks potililli, siis tuleb lihtsalt minna ja nendega sõprust teha).
ReplyDeleteBourdieu'ga nõustun selles osas, et meil kõigil on n-ö habitus - eelsoodumused mingil viisil käituda ja mõelda ning isegi tunda. Meil kõigil on oma kultuuriline alateadvus (ka kollektiivne alateadvus - C.G. Jung), mis mõjutavad meie otsuseid nii, et me ise seda ei tea. See teeb raskeks terve ja haiglase hirmu eristamise.
Maailm on meie lahinguväli ning looming ja tuleb leida see, mis meile endile sobiv. Väga raske on seda teha, kui kõigil on meist oma ettekujutus ning omad ootused. Kahjuks unustame selle, mis me ise tahame.
Tuleb leida, mis hirmudest on üldse kasulik vabaneda ja millised viivad meid hoopis lähemale sellele, mis tahame. Kahjuks on selleks vaja katsetada. Kui ei tee, ei saagi teada.